Nagu te juba täheldanud olete, siis ma olen lisaks Delfile ja Perekooli foorumile avastanud ka väljamaised internetileheküljed ning käin sealt kõvasti inspiratsiooni ammutamas. Sellega seoses tahan küsida, et kas need postitused pakuvad teile üldse midagi? On neid huvitav lugeda või võiksid need pigem olemata olla?
Ise olen leidnud palju positiivseid ideid ja teistsugust vaatenurka probleemide lahendusele, kui kohalikust meediast, seetõttu olen soovinud ka lugejaid informeerida. Mis mind mitmete "eneseabi" artiklite juures häirib, on see, et kirjeldatakse küll probleemi ja mõnel juhul ka põhjuseid, aga mitte seda, et mida ma peaksin tegema, et oma elu uuesti kontrolli alla saada, tehagi teadlikult teistsuguseid valikuid, et mustrist lõpuks ometi välja astuda. Jah, mõnevõrra on muidugi vajalik lugeda teiste sarnaseid lugusid ja teada ka põhjust, aga noh, mitte et ma nüüd küüniline tahaks olla, kuid enamik meie probleeme on siiski pärit - teeselge nüüd üllatust ning šokki, sest seda te küll ju oodata ei osanud -, lapsepõlvest. Lapsepõlve me muuta ei saa. Ei aita ka see, et istud nendega, kes su lapsepõlve ja sellega seoses ka edasise elu peesse keerasid ühise laua taha ja üritad aru nõuda. No mida sa sealt ikka saad? Heal juhul palutakse vabandust. Enamasti ei saa sedagi. Kuuled ainult õigustusi ning vabandusi. Aga elu on juba suurelt jaolt rikutud. Lõviosa meist hakkab oma minevikutraagikaga tegelema hilistest kahekümnendates või veelgi hiljem, selleks ajaks on suured otsused elus juba tehtud - koolid lõpetatud, karjäär valitud, pered loodud, lapsedki saadud. Hakataksegi ennast otsima. Vastuseid küsimustele, et miks ma õnnetu olen, miks mu suhted ei püsi, miks ma käitun ennasthävitavalt? Saadki siis teada, et juba iidsetel aegadel on sind untsu keeratud. Ja mis kõige ebameeldivam, sa mõistad, et kuna sa alles nüüd kõik selle avastasid, siis oled juba jõudnud ka oma lapsed ära lõhkuda. Aga fain, said teada, nüüd peaks ju midagi muutma, sest kui hästi läheb, siis järgmised kolm-nelikümmend aastat saaks ehk veidi kvaliteetsemat elu elada. Aga seda, kuidas seda teha, sellest meie meedia ei kirjuta.
Igatahes, tahtsin lihtsalt uurida, et kuidas need postitused tunduvad, kas on silmaringi laiendavad või tunduvad üleoleva targutamisena?
Ja kui juba küsimiseks läks…
Minu töönädal näeb välja nii, et esmaspäeval tulen ma tööle ja kirjutan valmis terve hunniku postitusi. Ülejäänud nädal ma kaunistan neid. Korrigeerin õigekirja, leian pilte, viiteid ja muud sarnast. Teisipäeval vaatan teiste blogisid ja ammutan inspiratsiooni. Kolmapäeval teen tööd. Seda, mille eest mulle palk laekub. Neljapäeval ma valin selle millised postitused ja mis järjekorras tuleval nädalal ilmuvad. Nimelt saab avaldamist programmeerida. Seetõttu on paar korda juhtunud, et kui ma hoolikalt ei vaata kuupäeva või kellaaega millal postitus ilmub, siis tuleb kaks postitust samal ajal välja. (Jestas, kirjutan seda praegu ja mõtlen, et kas kedagi üldse huvitab see protsess?)
Ühesõnaga, kuna ma olen püüdnud pigem hommikule selle avaldamise planeerida, noh, et tulete tööle, teete kohvi, sirvite Delfit, Perekooli ja blogrolli, siis on ju minust viisakas selle eest hoolt kanda, et teil hommikul ikka lugemist oleks. Aga kas avaldamise aeg on oluline? On siin üldse igapäevaseid lugejaid, või avate korra nädalas ja loete ühe raksuga põnevamad teemad läbi?
Ja mis mind vast kõige enam huvitab on see, et kuidas te üldse selle blogi leidnud olete? Mõni lugeja on varem kommentaaridesse kirjutanud, et ta juhuslikult leidis. Kuidas see käib? Ma ise käin ka teisi blogisid otsimas, aga ma reaalselt otsingi neid, mitte ei koperda juhuslikult nende otsa. Perel ja sõpradel pole vaja vastata, seda ma tean isegi, et ma muust rääkidagi ei oska kui oma pesamunast.
Moe pärast võin ma küsida ka seda, et kas on teemasid, mis teile huvi pakuvad, aga millest ma veel kirjutanud pole.
Igatahes, tänud ette kõigile kes vastata viitsivad.
Ise olen leidnud palju positiivseid ideid ja teistsugust vaatenurka probleemide lahendusele, kui kohalikust meediast, seetõttu olen soovinud ka lugejaid informeerida. Mis mind mitmete "eneseabi" artiklite juures häirib, on see, et kirjeldatakse küll probleemi ja mõnel juhul ka põhjuseid, aga mitte seda, et mida ma peaksin tegema, et oma elu uuesti kontrolli alla saada, tehagi teadlikult teistsuguseid valikuid, et mustrist lõpuks ometi välja astuda. Jah, mõnevõrra on muidugi vajalik lugeda teiste sarnaseid lugusid ja teada ka põhjust, aga noh, mitte et ma nüüd küüniline tahaks olla, kuid enamik meie probleeme on siiski pärit - teeselge nüüd üllatust ning šokki, sest seda te küll ju oodata ei osanud -, lapsepõlvest. Lapsepõlve me muuta ei saa. Ei aita ka see, et istud nendega, kes su lapsepõlve ja sellega seoses ka edasise elu peesse keerasid ühise laua taha ja üritad aru nõuda. No mida sa sealt ikka saad? Heal juhul palutakse vabandust. Enamasti ei saa sedagi. Kuuled ainult õigustusi ning vabandusi. Aga elu on juba suurelt jaolt rikutud. Lõviosa meist hakkab oma minevikutraagikaga tegelema hilistest kahekümnendates või veelgi hiljem, selleks ajaks on suured otsused elus juba tehtud - koolid lõpetatud, karjäär valitud, pered loodud, lapsedki saadud. Hakataksegi ennast otsima. Vastuseid küsimustele, et miks ma õnnetu olen, miks mu suhted ei püsi, miks ma käitun ennasthävitavalt? Saadki siis teada, et juba iidsetel aegadel on sind untsu keeratud. Ja mis kõige ebameeldivam, sa mõistad, et kuna sa alles nüüd kõik selle avastasid, siis oled juba jõudnud ka oma lapsed ära lõhkuda. Aga fain, said teada, nüüd peaks ju midagi muutma, sest kui hästi läheb, siis järgmised kolm-nelikümmend aastat saaks ehk veidi kvaliteetsemat elu elada. Aga seda, kuidas seda teha, sellest meie meedia ei kirjuta.
Igatahes, tahtsin lihtsalt uurida, et kuidas need postitused tunduvad, kas on silmaringi laiendavad või tunduvad üleoleva targutamisena?
Ja kui juba küsimiseks läks…
Minu töönädal näeb välja nii, et esmaspäeval tulen ma tööle ja kirjutan valmis terve hunniku postitusi. Ülejäänud nädal ma kaunistan neid. Korrigeerin õigekirja, leian pilte, viiteid ja muud sarnast. Teisipäeval vaatan teiste blogisid ja ammutan inspiratsiooni. Kolmapäeval teen tööd. Seda, mille eest mulle palk laekub. Neljapäeval ma valin selle millised postitused ja mis järjekorras tuleval nädalal ilmuvad. Nimelt saab avaldamist programmeerida. Seetõttu on paar korda juhtunud, et kui ma hoolikalt ei vaata kuupäeva või kellaaega millal postitus ilmub, siis tuleb kaks postitust samal ajal välja. (Jestas, kirjutan seda praegu ja mõtlen, et kas kedagi üldse huvitab see protsess?)
Ühesõnaga, kuna ma olen püüdnud pigem hommikule selle avaldamise planeerida, noh, et tulete tööle, teete kohvi, sirvite Delfit, Perekooli ja blogrolli, siis on ju minust viisakas selle eest hoolt kanda, et teil hommikul ikka lugemist oleks. Aga kas avaldamise aeg on oluline? On siin üldse igapäevaseid lugejaid, või avate korra nädalas ja loete ühe raksuga põnevamad teemad läbi?
Ja mis mind vast kõige enam huvitab on see, et kuidas te üldse selle blogi leidnud olete? Mõni lugeja on varem kommentaaridesse kirjutanud, et ta juhuslikult leidis. Kuidas see käib? Ma ise käin ka teisi blogisid otsimas, aga ma reaalselt otsingi neid, mitte ei koperda juhuslikult nende otsa. Perel ja sõpradel pole vaja vastata, seda ma tean isegi, et ma muust rääkidagi ei oska kui oma pesamunast.
Moe pärast võin ma küsida ka seda, et kas on teemasid, mis teile huvi pakuvad, aga millest ma veel kirjutanud pole.
Igatahes, tänud ette kõigile kes vastata viitsivad.
Blogi leidsin sedasi, et FBs jagas Petrone Print Minu Muhu- ja Hiiumaa arvustusi ja nende järel hakkasin jälgima, sest kirjutamisstiil ja avatud olek meeldisid. Kõiki postitusi alati ei loe, neid tuleb siin nii tihti ja iga päev pole aegagi, aga neil päevil, mil aega on, loen ajaviiteks meeleldi siinseid heietusi ükskõik mis teemal.
VastaKustutaÜldse ei mäleta, kuidas su leidsin - kogemata vist, keegi äkki linkis sind? Vana pea ei mäleta :)
VastaKustutaKui tööl kiire ei ole siis loen ikka iga päev kohvi kôrvale. Kui sa vahepeal ära kadusid, siis oli päris nukker.
Kui môni päev ei jôua siis loen tagant järgi. :)
Stalker olen ju :)
Tavaliselt leian huvitavaid blogisid teiste blogijate kommentaariumitest, kui nad oma nimega blogi ära lingivad vôi siis blogide blogrollidest. (appi grammatika!!- 5 x sôna "blog" ühes lauses aga ma ei viitsi isegi môelda kuidas parem oleks)
Sina leidsid minu blogi. Märkasin, et sellelt veebiaadressilt tulevad külastused ja uudishimulik nagu ma olen, ei saanud ma vaatamata jätta, millega tegu on. Su esimesed postitused, mida lugema sattusin, ei äratanud huvi. Aga tulin ja vaatasin jälle teine kord ja kolmas kord ja ... kuni lõpuks jäin konksu otsa. (Ekstalteeritud häälega) And since then, I've been a believer!
VastaKustutaEneseabi tekstide kohta – olen nii palju sel teemal lugenud, et ammu on küllastus. Ainus, mis veel tähelepanu köidab, on, kui esitatakse mingi ootamatu või eriskummaline väide. Aga noh, huvitav ikka, kuidas Sina enda jaoks asju lahti mõtestad. Muuhulgas, kuna eneseabi on selline hall ala, kus kohtuvad teaduslik psühholoogia, rahvapsühholoogia, esoteerika, erinevad religioonid-uskumused, siis on huvitav, kuidas Sina kui teatud religioosse taustaga inimene seda käsitled, vastu võtad.
*eksalteeritud*! (vihkan selliseid vigu)
Kustuta...läks googeldama ja ôppis uue sôna eesti keeles (ja ka inglise keeles) :) :)
KustutaMina olen üks neist, kes leidis juhuslikult 🙂 ja see toimus nii, et kuna käin blogisid lugemas Bloglovinis (endal mul blogi pole) ja siin on see “search” koht, siis seal rullides jäigi ette ja klikkisin follow ja nii ongi 😃Kusjuures ekstra eraldi ma ei ole kunagi kedagi otsinud , kõik ongi sealtkaudu lihtsalt tekkinud, keda Bloglovin pakub.
VastaKustutaLeidsin juhuslikult viite mingist blogist. Praegu enam ei mäleta millisest :)
VastaKustutaSul on hea töökoht ;) Teed ühel päeval palgatööd ja siis ülejäänud aja tegeled ilmselt oma lemmiktegevusega - blogiga.
Jaa, töökohaga on mul vedanud :). Mõnes mõttes võiks öelda, et hakkasingi blogi just tänu tööle pidama, sest muidu läheksin tegevusetusest hulluks :D.
KustutaVäga põnev :) Mis ametiga võiks tegu olla?
KustutaAmetiks on kliendi- ja büroojuht, aga nagu näha, siis see sõltub ettevõttes rohkem kui ametinimetusest.
KustutaOlen igavalt põhjalik ja vastan kõigile küsimustele. :)
VastaKustuta1) Need eneseabi postitused meeldivad, aga eelistan sinu kirjutatud tekste rohkem. Mul oli kindel periood elus, mil neelasin psühholoogia, eneseabi- ja kehakeele raamatuid, õpikuid, lugesin kõik servast servani läbi. Nüüd on nii, et kui on tõesti väga uutmoodi artikkel või käsitlus, siis loen. Mu huvid on küll väga seinast seina, aga eneseabi teemad on hästi korduvad. Teiste inimeste muljed, kogemused, konkreetsed näited - need on küll oodatud ja väga toredad lugeda. Nii ka sinu mõtted nendel teemadel.
2) Avaldamise aeg ei ole oluline. Sa oled oma lugejad heas mõttes ära hellitanud, et kindlal ajal avaldad postitused. ;) Ma loen küll iga päev, aga sobiks ka nädalas 4-5 postitust, nii palju kui jõuad ja tahad kirjutada.
3) Ma leidsin su blogi tegelikult facebookist. Kas sina või keegi teine jagas üht sinu 2017. aasta postitust, siis sain kuidagi aru, et ahaa, see on ju see tore, vaimukas ja kena naine, keda sellelt firmaürituselt mäletan! ;) Nii et 2017. aastal avastasin ja jäin lugema. :)
Muide - huvitav fakt seoses kirjutamisega. Kas sa panid tähele, et kõige rohkem vastatakse kommentaarides su viimasele küsimusele? Inimesed mäletavad kõige rohkem teksti algust ja teksti lõppu (või tekstides peatüki algus ja peatüki lõpp). Ja muidugi seda, mida autor rõhutab. Mul on lõputöö kirjutamine ees ja need näpunäiteid jäid mälusoppi.
Teemasid, millest võiksid veel kirjutada? No häid teemasid on sul endal juba nii palju, et ei oska midagi head lisada. :) Just keep writing!
Seda ma pole täheldanud, et just viimastele küsimustele vastataks. Pigem olen märganud, et lugejad on üleüldiselt hakanud rohkem kaasa rääkima ja see on väga vahva :).
KustutaKonkreetne õppejõud, kes seda loengus väitis, loeb aastas läbi umbes 1000 lehekülge kahe erineva eriala kõikide kursuste üliõpilaste teadusliku sisuga tekstid-referaadid, uurimistööd jne. Ehk temal tõesti tekib teatud selektiivne protsess lugemisel, et see peatükk/lõik algab ja lõppeb nii või naa. Sealt hakkasin ma ise tema mõtet edasi laiendama, et kui palju me keskmiselt üldse süveneme, kui palju anname oma jäägitut tähelepanu? Kui me loeme uudiseid, artikleid, raamatuid, postitusi, kommentaare, veel enam, kuulates kedagi? Olen palju mõelnud kirjutamise peale sellest küljest, et millist teksti inimesed loevad ja kuidas haarata inimeste tähelepanu oma jutuga? Kuna ma pole psühholoogia üliõpilane, siis ei leiaks sulle kohe artikleid inimese tähelepanu kohta, aga analoogseid uuringuid tehakse et antakse inimestele mingi ülesanne ning siis vaadatakse, millised ajupiirkonnad aktiveeruvad. Ühesõnaga, tähelepanu on väga haruldane asi ja me jagame seda ettevaatlikult. Ega ma isegi ei loe kõike servast servani läbi, aga vähemalt üritan olla kõikides oma ettevõtmistes põhjalik. See pole kuidagi seotud su blogiga, oli rohkem huvitav tähelepanek. Ei tee rohkem selliseid tähelepanekuid.
KustutaVäga põnev tähelepanek on, tore, et jagasid :).
KustutaMina olen õppinud igasuguste esitluste puhul seda, et peab olema huvitav sissejuhatus, loogiline teema arendus ja lõpus kokkuvõte ja oluliste punktide rõhutamine. Tunnistan, et ma blogis seda põhimõtet alati ei rakenda, pigem jutustan lugu. Ja enda puhul olen ka märganud, et nopin tekstist välja ennast puudutavad nüansid, mitte alati seda, mida autor on rõhutada soovinud.
Eneseabi...oleneb, mõnikord saab mõtlemisainet, aga üldiselt mitte väga minu teetass. Leidsin sinu blogi kellegi teise, ei mäleta enam, kelle, viitest ja alati on hea avastada uusi blogisid, mille omanik ka arvab ilma asjadest midagi, mitte lihtsalt ei reklaami nänni või kirjuta kronoloogilises järjekorras oma päevast. Postitamise aeg ei oma tähtsust, vaatan oma feedlysse ikka mitu korda päevas. Aga hea teada, et on veel inimesi, kes blogimise eest kuupalka saavad :) Ma ise nii ei suudaks, et ühel kindlal päeval kirjutan mitu postitust, tavaliselt tulevad mõtted just palgatööd tehes ja siis ootan kibeledes vaba momenti, et need kirja panna.
VastaKustutaSee oli veidi ilukirjanduslik liialdus, päris ühel päeval ma kõiki lugusid ei kirjuta, ikka ka jooksvalt. Aga sageli kujuneb tõesti nii, et ühel päeval on nagu rohkem ideid, ja need ma siis kirjutan endale üles ning muul ajal hakkan luud kontidele kasvatama. Muidu ilmuksid mul sellised kaootilised kahelauselised postitused viis korda päevas :D.
KustutaAvastasin Su blogi tänu Maele. Sa ilmselt kommenteerisid tema (vanas) blogis ja nii see läks. Aga millal see oli, kes seda enam mäletab. Äkki eelmisel aastal? Aeg läheb ju nii ruttu.
VastaKustutaKirjutamise teemasid on Sul endalgi, ei oska midagi soovitada. Imestan ja imetlen ikka, kuidas Sa suudad iga päev postituse teha. See, mis ajal need ilmuvad, ei mängi minu jaoks rolli. Loen siis, kui võimalus tekib.
Eneseabi teemad ei ole just mu esmavalik, aga eks loen neid ka:) Igasugused arvamusavaldused ja (inimestevaheliste) suhete teemad on alati huvitavad.
Suur tänu kõigile, kel mahti oli mõtteid avaldada. Arvan, et suures plaanis ma sellist reaktsiooni ootasingi, et need eneseabi teemad on nii ja naa.
VastaKustutaTore oli näha, et üsna erinevaid allikaid pidi jõutakse blogideni. Peaks vist ise ka Bloglovinit sedapidi kasutama, et sealt soovitusi laekuks.