Saime reedel juba uue teleka kätte. Helistati Klickist, et telekas on kohal ja tulgu ma lahkesti sellele järgi. Läksingi siis otse pärast tööd. Suurte musklitega, habemega ja Fitbiti kella kandev teenindaja oli igati abivalmis ja meeldiv. Vähemalt, mul jäi selline tunne, et ta oli. Teate ju küll mind, mulle juba habemest ja musklitest täiesti piisab, et kõrvuni ära armuda. Fitbiti aktiivsusmonitor oli lihtsalt see viimane tõend sellest, et tegemist on minu ammu kadunud hingesugulasega. Vaatasin teda unistavalt, kuni ta pabereid täitis ja tšekki väljastas. Ja siis, kujutate ette! Ta pakkus, et aitab mul teleka autosse viia. Nagu, muidugi ma olin nõus! Mis siis, et see vaevalt kümme kilo kaalus. Aga vähemalt saime koos parklas jalutada. Natuke isegi kahju, et ma sõiduki nii lähedale parkisin. Ma ei taibanud küsida, et äkki ta aitab selle mul autost elutuppa ka tassida. Oleks saanud veidike veel koos aega loojuva päikese taustal veeta…
Poistele polnud ma kõssanudki sellest, et ehk saame teleka juba enne teisipäeva kätte. Nad on mul ikka imelikud. Hakkasid riidlema, et miks ma neid ei teavitanud. Nad polnud justkui üldse õnnelikud selle üle, et saavad kõik "Suure paugu teooria" osad juba reedel järelvaadata. Mina oma naiseliku loogikaga arutlesin, et pole mõtet asjata lootusi üles kruvida, ja siis taluda küsimusi stiilis, miks me ikka ei saanud reedel. Nüüd tuli mul aru anda, et miks ma sellist olulist informatsiooni nende eest varjanud olin. Neli korda. No tegelt!
Ühendamine oli lihtne, nagu lapsemäng. Aga veider oli ta ikkagi. Esiteks sellepärast, et kaks tolli väiksem, kui eelmine. Mis tundus muidugi jõhkralt palju. Umbes, et otsisin veel teleka karbist, et äkki nad on lisanud telekaga binoklid kaasa, et ma ikka näeks. Teleka taha seina peale peaks vist paar pilti riputama, sest kuidagi tühi tundub.
Teiseks oli uus telekas veider, sest pilt on ebareaalselt elutruu. Nagu häirivalt kohe. Ei, ausalt. Isegi vanad filmid on nii teravad, et ma sain kõik Leonardo DiCaprio ninakarvad üle lugeda, kuni Tom Hanks teda tolles filmis taga ajas. Ütleme nii, et ma olen nüüd pehmelt öeldes Leos pettunud. Ma ei julge Sügislegende vaadatagi, kes teab millised ebameeldivad tõed ma Brad Pitti kohta avastan.
Natuke sama olukord, kui siis, kui ma kunagi oma esimesed prillid sain. Olin pikalt silmi kissitades ringi käinud, kuni ühel hetkel enam ei saanud. Sain siis prillid ja kogu maailm valmistas mulle tohutu pettumuse. Enne seda olid kõik inimesed nii ilusad tundunud, nagu Monet maalid. Ja siis ühekorraga, lõi realism oma jõhkras alastuses mulle vastu vahtimist. Kõik oli nii terav ja selge. Ei mingit looritatud ilu, ei mingit müstikat. Aga küll me harjume. Järgmine telekas on ilmselt juba 3D funktsiooniga.
Poistele polnud ma kõssanudki sellest, et ehk saame teleka juba enne teisipäeva kätte. Nad on mul ikka imelikud. Hakkasid riidlema, et miks ma neid ei teavitanud. Nad polnud justkui üldse õnnelikud selle üle, et saavad kõik "Suure paugu teooria" osad juba reedel järelvaadata. Mina oma naiseliku loogikaga arutlesin, et pole mõtet asjata lootusi üles kruvida, ja siis taluda küsimusi stiilis, miks me ikka ei saanud reedel. Nüüd tuli mul aru anda, et miks ma sellist olulist informatsiooni nende eest varjanud olin. Neli korda. No tegelt!
Ühendamine oli lihtne, nagu lapsemäng. Aga veider oli ta ikkagi. Esiteks sellepärast, et kaks tolli väiksem, kui eelmine. Mis tundus muidugi jõhkralt palju. Umbes, et otsisin veel teleka karbist, et äkki nad on lisanud telekaga binoklid kaasa, et ma ikka näeks. Teleka taha seina peale peaks vist paar pilti riputama, sest kuidagi tühi tundub.
Teiseks oli uus telekas veider, sest pilt on ebareaalselt elutruu. Nagu häirivalt kohe. Ei, ausalt. Isegi vanad filmid on nii teravad, et ma sain kõik Leonardo DiCaprio ninakarvad üle lugeda, kuni Tom Hanks teda tolles filmis taga ajas. Ütleme nii, et ma olen nüüd pehmelt öeldes Leos pettunud. Ma ei julge Sügislegende vaadatagi, kes teab millised ebameeldivad tõed ma Brad Pitti kohta avastan.
Natuke sama olukord, kui siis, kui ma kunagi oma esimesed prillid sain. Olin pikalt silmi kissitades ringi käinud, kuni ühel hetkel enam ei saanud. Sain siis prillid ja kogu maailm valmistas mulle tohutu pettumuse. Enne seda olid kõik inimesed nii ilusad tundunud, nagu Monet maalid. Ja siis ühekorraga, lõi realism oma jõhkras alastuses mulle vastu vahtimist. Kõik oli nii terav ja selge. Ei mingit looritatud ilu, ei mingit müstikat. Aga küll me harjume. Järgmine telekas on ilmselt juba 3D funktsiooniga.
Kommentaarid
Postita kommentaar