Vaadake kui veider see eluke on. Pool maailma on veendunud, et ma olen rahvuselt venelane, aga esimest korda Vene Teatrisse sattusin ma alles möödunud laupäeval. Juhtus nii, et pakuti piletid ja mina võtsin vastu. Kuidas ma poleks siis võtnud? Millal ma juba halama hakkasin, et elus on kultuuri liiga vähe? Lauspatt oleks olnud, kui ma nüüd võimalusest poleks kinni haarand.
Piletid olemas on järgmine loogiline samm leida kaaslane. No alustaks kodu lähedalt. Poisid esiteks. "Eiiii!!! Lolliks oled läinud väää!?! Mingisse teatrisse ma küll ei tule!" Ei no ausalt, ma oleks nagu koonduslaagrisse neid kutsunud. Edasi sugulaste poole. "Ei, tead, mul on teised plaanid. Ära solvu, aga ma ei tule sinuga." Eem… natuke ikka solvun. Mina ju. Siis sõbrannad. Kuna selleks ajaks oli etenduse aeg juba põhimõtteliselt ukse taga, siis on täiesti arusaadav, et kõigil on plaanid tehtud nädalavahetuseks. Sain veel mitu eid. (Vaikselt hakkab tunduma, et ma vist ikkagi pole nii populaarne oma sõprade seas, kui ma siiani arvanud olen. Hmm.) Õnneks lõpuks üks õilishing halastas mulle ja tuli.
Pool tundi enne etendust tellisin Taxifyst auto ja tundsin teatud tõrget sisse istudes. Mul on endal see ilus kullake maja ette pargitud ja ma istun mingisse roostetanud kärusse. Veedan unetuid öid, sest nägin paar korda mootorituld põlemas ja sellel siin terve armatuurlaud vikerkaare värvides. Vean kihla, et varem poleks ma sellistele detailidele tähelepanu pööranud. Olen aegade jooksul palju hullemates sõidukites liigelnud. Täissuitsetatud, ropsitud, lõhnakuuski nii täis riputatud ning paratamatult mõtled, et äkki seal pagasiruumis, mida kuidagi avada ei tahetud, peidab end kaks nädalat roiskunud endise sõbratari laip. Nii, et jah, ei kutsu väga taksot tellima enam. No ja juht oli ka kummaline. Istus vaikselt nohisedes ja küsimustele vastas ka täpselt nii vähe kui võimalik. Selle peale, kui ma küsisin, et mis talle taksot sõites kõige enam meeldib, vastas, et kohtub põnevate inimestega. Huvitav, kuidas ta teab, et need on põnevad inimesed, kui ta ise ei vaheta kliendiga kaht sõnagi? Panin talle neli tähte. Haletsusest.
Aga teater oli võimas. Ma seal suu ammuli vahtisin ringi. Jah, ka Draamateatris ja Estonias on kenad maalingud ja vinged lühtrid, aga selles oli kõike rohkem. Rohkem kulda ja karda, rohkem lühtreid, rohkem sametit, rohkem treppe ja salajasi nišše. Väga suursugune. Kuidas see nii on läinud, et ma varem pole sinna jõudnud? Mis mulle veel muljet avaldas, oli see kui soe see oli. Tavaliselt läheb pool etendusest mööda, sest mul külmast hambad plagisevad hirmus valjusti. Ja nii aastaajast sõltumata.
Niisiis näidend. Tegemist Gogoli etendusega "Naisevõtt". Komöödia. Lubati lausa, et muusikal, aga sel juhul olen ma siiani küll muusikali mõistest tiba valesti aru saanud. Natuke seal lauldi ja kaks tüüpi keerutasid jalga, aga muusikal see küll ei olnud. Pigem ütleks, et etendus muusikaliste vahepaladega. Näitlejad minu jaoks kõik täiesti võõrad. Aga võitsid mind hetkega enda poole. Võibolla nii ongi õigem? Eestlastest näitlejate suhtes on juba teatud ootused välja kujunenud. Aga nii sai etlemist ilma eelarvamuseta nautida. Tõeline teater. Nii palju kirge ja emotsiooni. Süda sulas sees.
Sisust nii palju, et peategelane on üks kenasti hakkamasaav, keskeale lähenev härrasmees, kes seni pole endale naist võtnud. Ja naist pole võtnud, kuna leiab endale pidevalt ettekäändeid seda mitte teha. Noh, et pole midagi selga panna ja saapad on viletsad, ilm on kehv ja milleks talle üldse seda naist vaja oleks. Seda kõike räägib ta ka oma sõbrale, kes siis otsustab, maksku, mis maksab, semu abieluranda juhatada. Ütleb, et parimad kaks kuud tema elust! No ja leiavad siis sobiva neiu, kes hiljuti abieluks vajalikku ikka jõudnud. Kuna kõlakad sellest on ka kohaliku kosjamoori kõrvu jõudnud, siis laekub ühekorraga neiu juurde kosja lausa 4 huvilist. Kõigil on neiu suhtes omad ootused ja nõudmised. Näiteks üks on pähe võtnud, et tulevane perenaine peab ilmtingimata prantsuse keelt rääkima. Ise ta loomulikult ei oska prantsuse keeles silpigi. Aga naine peab, sest mis naine ta muidu on!
Toimub siis tutvumisõhtu ja vaadatakse üksteist üle. Mehed uurivad daami ja see omakorda peigmehi. Pärast kõik omavahel arutavad. Mehed ütlevad, et hazjaika ei sobi naiseks. Nina liiga suur, vist on võlad kaelas ja vaevalt, et prantsuse keelt oskab. Neiu ise on jällegi kõigist liialt vaimustatud. Nii kiitsakast kokutajast, paksust targutajast, joodikust madrusest ja ka sellest viimasest, kes poolt sõnagi üle huulte ei lubanud. Esiteks jääbki mulje, et mehed on kõik naises pettunud ja huvi justkui kadunud. Aga ometi kiirustavad kõik ka järgmisele tutvumisõhtule. Need, kes kõige suuremat pahameelt avaldasid, olid veel iseäranis varakult kohal. Ja nõuavad daamilt, et see kohe otsustaks, kas jaa või ei. Neiu on teadagi suures segaduses ja ei tea keda võtta, keda jätta. Appi tuleb peategelase kosjamoorist sõber ja veenab neiut, et kõige parem on ikka tema sõber. Kiidab tema ülevaid omadusi ja laidab teisi kosjalisi. Lubab lahkelt ise teistele kandidaatidele neiu keeldumise edasi öelda.
No ja kui kõik kenasti jonksus. Armunud paarike valmis juba kirikusse suunduma, kui peategelane taas oma kahtlustega võitlema asub. Ja pageb siis aknast. Oh seda häbi ja õudust! Peigmees põgeneb pruudi juurest. Ja mitte nagu väärikas inimene, vaid nagu tolgus. No kes see aknast läheb? Ja süüdi on loomulikult see mees, kes oma sõpra tahtis naisevõtul aidata.
Ausalt, mulle väga meeldis. Oli päriselt naljakas. Naljakad ütlemised ja grimassid. Palju mõtteainet. Kasvõi enda osas. Ma ju ka justkui tahaks meest, aga pidevalt kahtlen, et kas mul ikka vaja on. Ja siis kui keegi isegi korraks nagu tekib, hakkan kohe mõtlema, et nina liiga suur ja prantsuse keelt ka ei oska. Aknast pole veel päriselt pagenud, aga mõne interneti akna olen kinni löönud küll.
Veel sain ma aru sellest, et ma ikka üldse ei oska vene keelt. Siiani olin arvanud, et ma nii 80% ulatuses saan kõigest aru, aga ma arvan, et circa 40% tekstist läks mul küll kaduma. Eks teatris ole ka veidi erinev sõnavara, kui igapäevane suhtlus, aga ikkagi väga piinlik oli enda pärast. Kuna see esimene kord oli minu jaoks väga meeldiv, siis lähen edaspidi palju julgemalt ka sinna näidendeid vaatama. Nagu üks lugeja soovitas, püüan omaks võtta oma kultuuripärandit.
Piletid olemas on järgmine loogiline samm leida kaaslane. No alustaks kodu lähedalt. Poisid esiteks. "Eiiii!!! Lolliks oled läinud väää!?! Mingisse teatrisse ma küll ei tule!" Ei no ausalt, ma oleks nagu koonduslaagrisse neid kutsunud. Edasi sugulaste poole. "Ei, tead, mul on teised plaanid. Ära solvu, aga ma ei tule sinuga." Eem… natuke ikka solvun. Mina ju. Siis sõbrannad. Kuna selleks ajaks oli etenduse aeg juba põhimõtteliselt ukse taga, siis on täiesti arusaadav, et kõigil on plaanid tehtud nädalavahetuseks. Sain veel mitu eid. (Vaikselt hakkab tunduma, et ma vist ikkagi pole nii populaarne oma sõprade seas, kui ma siiani arvanud olen. Hmm.) Õnneks lõpuks üks õilishing halastas mulle ja tuli.
Pool tundi enne etendust tellisin Taxifyst auto ja tundsin teatud tõrget sisse istudes. Mul on endal see ilus kullake maja ette pargitud ja ma istun mingisse roostetanud kärusse. Veedan unetuid öid, sest nägin paar korda mootorituld põlemas ja sellel siin terve armatuurlaud vikerkaare värvides. Vean kihla, et varem poleks ma sellistele detailidele tähelepanu pööranud. Olen aegade jooksul palju hullemates sõidukites liigelnud. Täissuitsetatud, ropsitud, lõhnakuuski nii täis riputatud ning paratamatult mõtled, et äkki seal pagasiruumis, mida kuidagi avada ei tahetud, peidab end kaks nädalat roiskunud endise sõbratari laip. Nii, et jah, ei kutsu väga taksot tellima enam. No ja juht oli ka kummaline. Istus vaikselt nohisedes ja küsimustele vastas ka täpselt nii vähe kui võimalik. Selle peale, kui ma küsisin, et mis talle taksot sõites kõige enam meeldib, vastas, et kohtub põnevate inimestega. Huvitav, kuidas ta teab, et need on põnevad inimesed, kui ta ise ei vaheta kliendiga kaht sõnagi? Panin talle neli tähte. Haletsusest.
Aga teater oli võimas. Ma seal suu ammuli vahtisin ringi. Jah, ka Draamateatris ja Estonias on kenad maalingud ja vinged lühtrid, aga selles oli kõike rohkem. Rohkem kulda ja karda, rohkem lühtreid, rohkem sametit, rohkem treppe ja salajasi nišše. Väga suursugune. Kuidas see nii on läinud, et ma varem pole sinna jõudnud? Mis mulle veel muljet avaldas, oli see kui soe see oli. Tavaliselt läheb pool etendusest mööda, sest mul külmast hambad plagisevad hirmus valjusti. Ja nii aastaajast sõltumata.
Niisiis näidend. Tegemist Gogoli etendusega "Naisevõtt". Komöödia. Lubati lausa, et muusikal, aga sel juhul olen ma siiani küll muusikali mõistest tiba valesti aru saanud. Natuke seal lauldi ja kaks tüüpi keerutasid jalga, aga muusikal see küll ei olnud. Pigem ütleks, et etendus muusikaliste vahepaladega. Näitlejad minu jaoks kõik täiesti võõrad. Aga võitsid mind hetkega enda poole. Võibolla nii ongi õigem? Eestlastest näitlejate suhtes on juba teatud ootused välja kujunenud. Aga nii sai etlemist ilma eelarvamuseta nautida. Tõeline teater. Nii palju kirge ja emotsiooni. Süda sulas sees.
Sisust nii palju, et peategelane on üks kenasti hakkamasaav, keskeale lähenev härrasmees, kes seni pole endale naist võtnud. Ja naist pole võtnud, kuna leiab endale pidevalt ettekäändeid seda mitte teha. Noh, et pole midagi selga panna ja saapad on viletsad, ilm on kehv ja milleks talle üldse seda naist vaja oleks. Seda kõike räägib ta ka oma sõbrale, kes siis otsustab, maksku, mis maksab, semu abieluranda juhatada. Ütleb, et parimad kaks kuud tema elust! No ja leiavad siis sobiva neiu, kes hiljuti abieluks vajalikku ikka jõudnud. Kuna kõlakad sellest on ka kohaliku kosjamoori kõrvu jõudnud, siis laekub ühekorraga neiu juurde kosja lausa 4 huvilist. Kõigil on neiu suhtes omad ootused ja nõudmised. Näiteks üks on pähe võtnud, et tulevane perenaine peab ilmtingimata prantsuse keelt rääkima. Ise ta loomulikult ei oska prantsuse keeles silpigi. Aga naine peab, sest mis naine ta muidu on!
Toimub siis tutvumisõhtu ja vaadatakse üksteist üle. Mehed uurivad daami ja see omakorda peigmehi. Pärast kõik omavahel arutavad. Mehed ütlevad, et hazjaika ei sobi naiseks. Nina liiga suur, vist on võlad kaelas ja vaevalt, et prantsuse keelt oskab. Neiu ise on jällegi kõigist liialt vaimustatud. Nii kiitsakast kokutajast, paksust targutajast, joodikust madrusest ja ka sellest viimasest, kes poolt sõnagi üle huulte ei lubanud. Esiteks jääbki mulje, et mehed on kõik naises pettunud ja huvi justkui kadunud. Aga ometi kiirustavad kõik ka järgmisele tutvumisõhtule. Need, kes kõige suuremat pahameelt avaldasid, olid veel iseäranis varakult kohal. Ja nõuavad daamilt, et see kohe otsustaks, kas jaa või ei. Neiu on teadagi suures segaduses ja ei tea keda võtta, keda jätta. Appi tuleb peategelase kosjamoorist sõber ja veenab neiut, et kõige parem on ikka tema sõber. Kiidab tema ülevaid omadusi ja laidab teisi kosjalisi. Lubab lahkelt ise teistele kandidaatidele neiu keeldumise edasi öelda.
No ja kui kõik kenasti jonksus. Armunud paarike valmis juba kirikusse suunduma, kui peategelane taas oma kahtlustega võitlema asub. Ja pageb siis aknast. Oh seda häbi ja õudust! Peigmees põgeneb pruudi juurest. Ja mitte nagu väärikas inimene, vaid nagu tolgus. No kes see aknast läheb? Ja süüdi on loomulikult see mees, kes oma sõpra tahtis naisevõtul aidata.
Ausalt, mulle väga meeldis. Oli päriselt naljakas. Naljakad ütlemised ja grimassid. Palju mõtteainet. Kasvõi enda osas. Ma ju ka justkui tahaks meest, aga pidevalt kahtlen, et kas mul ikka vaja on. Ja siis kui keegi isegi korraks nagu tekib, hakkan kohe mõtlema, et nina liiga suur ja prantsuse keelt ka ei oska. Aknast pole veel päriselt pagenud, aga mõne interneti akna olen kinni löönud küll.
Veel sain ma aru sellest, et ma ikka üldse ei oska vene keelt. Siiani olin arvanud, et ma nii 80% ulatuses saan kõigest aru, aga ma arvan, et circa 40% tekstist läks mul küll kaduma. Eks teatris ole ka veidi erinev sõnavara, kui igapäevane suhtlus, aga ikkagi väga piinlik oli enda pärast. Kuna see esimene kord oli minu jaoks väga meeldiv, siis lähen edaspidi palju julgemalt ka sinna näidendeid vaatama. Nagu üks lugeja soovitas, püüan omaks võtta oma kultuuripärandit.
Kommentaarid
Postita kommentaar