Kunagi üks mu sõbranna kirjutas mulle midagi stiilis, et "kui sa ei saa olla õnnelik, siis püüa vähemalt olla rahul." Ma reageerisin sellele soovitusele väga teravalt. Vastasin, et ma absoluutselt ei taha leppida rahuloluga vaid ma lepin ainult absoluutse õnnega. Sest ma olen juba selline inimene - ei mingit vaikset leppimist keskpärasusega, tahan põleda heleda leegiga, mitte vaikselt hõõguda.
Ma pean ütlema, et olen aja jooksul pisut oma väärtusi ümber hinnanud. Ei, mitte seda, ma ikka tahan olla naeruväärselt õnnelik, mitte tagasihoidlikult rahulolev. Aga ma olen mõistnud, et rahulolu ja stabiilsus on õnneks hädavajalikud alustalad. Sest õnn ei ole ju sama, mis olla rõõmus. Inimene võib korraks olla rõõmus, sest ostis endale uued kingad, sai meeldivalt vastassoo esindajalt pika pilgu või luges raamatust naljakat lugu. Paljud ajavad eelnimetatud kogemustest saadud emotsiooni segi õnnega. Tundub ju, et kui mul korraks suunurgad kerkisid, siis järelikult ma olen õnnelik. Paraku pole selline seisund jätkusuutlik. Selleks, et see tunne püsiks on vaja uusi oste, uusi pilke ja veel rohkem nalju.
Tõeline õnn ei sõltu aga sellest, kui rõõmsad me parasjagu oleme. Ma tean, et olen sellest ka varem kirjutanud, aga näib, et sellel teemal võib alati jutustada, sest see võtab aega, kuni see kohale jõuab. Nimelt, et õnn ei sõltu meid ümbritsevast olukorrast. See tuleb seestpoolt. Teised ei saa seda röövida. Nad saavad sellele juurde lisada, aga nad ei saa seda meie käest ära võtta.
Kui õnn sõltuks välistest teguritest, siis kuidas saaksid inimesed olla õnnelikud sõja ajal? Või rasket haigust põdedes? Kogedes diskrimineerimist? See peaks ju olema võimatu? Ja ometi, me kõik oleme lugenud elulugusid inimestest või lausa kogukondadest, kus vaatamata välistele raskustele, on oldud õnnelik. Need on inspireerivad lood. Kuna näib, et need inimesed on lahti muukinud suure saladuse, mida meie kuidagi ei suuda. Meie näeme ainult raskusi, mis peaksid kõigi kirjade järgi tegema inimese õnnetuks ja ometi, ta on sellest kõigest üle.
Teiselt poolt on jälle inimesed, kes peaksid olema õnnelikud, kuna kõik tingimused õnneks on loodud, aga nad pole. Nad ajavad pidevalt taga midagi, lootes, et selle saavutades on nad õnnelikud, vaid selleks, et siis jälle pettuda. Nad ajavadki taga väliseid asju. Mõni leiab lõpuks tee heategevuse juurde. Leiab õnne sellest, et saab teistele anda. Vahel see aitab.
Niisiis, õnn on väga tihedalt seotud rahuloluga. Sest, kui me pole rahul, siis me pole tänulikud. Ja kui me pole tänulikud, siis ei saa me ka õnnelikud olla. Proovi olla õnnetu, kui sa oled tänulik. See on võimatu! Ja seda mille eest olla tänulik, seda leidub alati, ükskõik kui hull olukord ka poleks. Sellepärast öeldaksegi, et õnn tuleb pisiasjadest. Sa oled tänulik päiksekiire eest. Sooja leivakääru eest sulava võiga. Sõbraliku naeratuse eest väsinud klienditeenindajalt. Ja selle eest, et sul lasti sõidurada vahetada, ilma mõrvarlikku pilgu ja hüsteerilise signaalitamiseta.
Inimesed, kes pole kunagi millegagi rahul, keelavad endale õnne. Sest kui nad pole rahul, siis nad pole ka tänulikud. Ja kui ollakse alatasa rahulolematu, siis lõpuks ei tee ka suured saavutused inimest õnnelikuks.
Seega, et olla õnnelik, tuleb esiteks omandada oskus olla rahul. Siis tänulik. Ja küll see õnngi tuleb.
*Õnne püüdluse tabas Tatjana Siipan.
Ma pean ütlema, et olen aja jooksul pisut oma väärtusi ümber hinnanud. Ei, mitte seda, ma ikka tahan olla naeruväärselt õnnelik, mitte tagasihoidlikult rahulolev. Aga ma olen mõistnud, et rahulolu ja stabiilsus on õnneks hädavajalikud alustalad. Sest õnn ei ole ju sama, mis olla rõõmus. Inimene võib korraks olla rõõmus, sest ostis endale uued kingad, sai meeldivalt vastassoo esindajalt pika pilgu või luges raamatust naljakat lugu. Paljud ajavad eelnimetatud kogemustest saadud emotsiooni segi õnnega. Tundub ju, et kui mul korraks suunurgad kerkisid, siis järelikult ma olen õnnelik. Paraku pole selline seisund jätkusuutlik. Selleks, et see tunne püsiks on vaja uusi oste, uusi pilke ja veel rohkem nalju.
Tõeline õnn ei sõltu aga sellest, kui rõõmsad me parasjagu oleme. Ma tean, et olen sellest ka varem kirjutanud, aga näib, et sellel teemal võib alati jutustada, sest see võtab aega, kuni see kohale jõuab. Nimelt, et õnn ei sõltu meid ümbritsevast olukorrast. See tuleb seestpoolt. Teised ei saa seda röövida. Nad saavad sellele juurde lisada, aga nad ei saa seda meie käest ära võtta.
Kui õnn sõltuks välistest teguritest, siis kuidas saaksid inimesed olla õnnelikud sõja ajal? Või rasket haigust põdedes? Kogedes diskrimineerimist? See peaks ju olema võimatu? Ja ometi, me kõik oleme lugenud elulugusid inimestest või lausa kogukondadest, kus vaatamata välistele raskustele, on oldud õnnelik. Need on inspireerivad lood. Kuna näib, et need inimesed on lahti muukinud suure saladuse, mida meie kuidagi ei suuda. Meie näeme ainult raskusi, mis peaksid kõigi kirjade järgi tegema inimese õnnetuks ja ometi, ta on sellest kõigest üle.
Teiselt poolt on jälle inimesed, kes peaksid olema õnnelikud, kuna kõik tingimused õnneks on loodud, aga nad pole. Nad ajavad pidevalt taga midagi, lootes, et selle saavutades on nad õnnelikud, vaid selleks, et siis jälle pettuda. Nad ajavadki taga väliseid asju. Mõni leiab lõpuks tee heategevuse juurde. Leiab õnne sellest, et saab teistele anda. Vahel see aitab.
 |
| Sirutades õnne poole |
Niisiis, õnn on väga tihedalt seotud rahuloluga. Sest, kui me pole rahul, siis me pole tänulikud. Ja kui me pole tänulikud, siis ei saa me ka õnnelikud olla. Proovi olla õnnetu, kui sa oled tänulik. See on võimatu! Ja seda mille eest olla tänulik, seda leidub alati, ükskõik kui hull olukord ka poleks. Sellepärast öeldaksegi, et õnn tuleb pisiasjadest. Sa oled tänulik päiksekiire eest. Sooja leivakääru eest sulava võiga. Sõbraliku naeratuse eest väsinud klienditeenindajalt. Ja selle eest, et sul lasti sõidurada vahetada, ilma mõrvarlikku pilgu ja hüsteerilise signaalitamiseta.
Inimesed, kes pole kunagi millegagi rahul, keelavad endale õnne. Sest kui nad pole rahul, siis nad pole ka tänulikud. Ja kui ollakse alatasa rahulolematu, siis lõpuks ei tee ka suured saavutused inimest õnnelikuks.
Seega, et olla õnnelik, tuleb esiteks omandada oskus olla rahul. Siis tänulik. Ja küll see õnngi tuleb.
*Õnne püüdluse tabas Tatjana Siipan.
Kommentaarid
Postita kommentaar