Emakeele õppetunnid

Õppisime poisiga eesti keelt. Just nimelt õppisime. Mitte: tema õppis, või: mina õpetasin.

Üldiselt ma arvan, et saan emakeeles täitsa hakkama. Tunnen küll, et sõnavara on mõnevõrra piiratud ja grammatika longab, aga rääkimisega vähemasti tulen toime.

Seega, õpime. Pilt kolmanda A klassi töövihikust:




Moodusta laused. Vabalt! "Kukkus ojja." "Läks majja." Aga vot viimase variandi puhul tuli tõrge. Mitte, et see grammatiliselt valesti oleks. Sellest saan isegi mina aru. Aga kes ütleb niimoodi? Sattusin heasse tujju? Päriselt? Millistes linnaosades nad elavad? Palun, kutsuge mind enda poole külla, et ma saaksin ka kuulata, kuidas te sattusite heasse tujju minu saabumise puhul.

Loomulikult oli mul vaja oma leidu Facebookis jagada. Osaliselt sellepärast, et lootsin mõttekaaslasi, kes väljendaksid närdimust ja ütleksid, et eesti keeles küll nii ei öelda. Ja samas, natuke nagu kartsin ka, et äkki kõik selja taga muudkui satuvadki heasse tujju, kuna ma nii lõpmata ignorantne olen.

Üleskutsele vastas pedagoog. Inimene, kes oskab eesti keelt suurepäraselt. Tema väidab mulle, et tema küll kogu aeg satub heasse tujju, kui ta kasutab väljendit "satun heasse tujju". Veel natuke nagu pahandas ka, et kas see on kohe vale, sest mina ei kasuta.

Mõtlesin hetke järgi ja tuli tunnistada, et ma ka aegajalt satun masendusse. Miks ma siis ei võiks heasse tujju sattuda? Kes mind keelab? Veel meenus mulle, et teised inimesed satuvad ka depressiooni. Kohe tekkis mul seos, et äkki sõna "sattuma" on seotud kuidagi negatiivsete emotsioonidega? Noh, satun musta auku, satun haiglasse, satun mehe armukese peale. Äkki sellepärast mul on tõrge heasse tujju sattuda?

Aga ei, siis mul tuli meelde, et ma olen lausa ekstaasi sattunud ja vaimustusse. Järelikult, ikkagi "sattuma" ei ole negatiivse alatooniga.

Kui ma räägin heast tujust, siis ma ei satu sellesse. Mul on see. Mul on hea tuju. Mul tekkis hea tuju, kui nägin hommikul naabrimeest. Mu tuju läks heaks, kui kuulsin raadiost meeldivat laulu. Halb tuju pöördus heaks, kui olin söönud šokolaadi.

Nüüd siis selgub, et ma olen ühe tähtsa toimingu pidevalt tegemata jätnud. Kuidas on võimalik, et ma olen pea neljakümnene ning pole kordagi elus heasse tujju sattunud? Igale poole mujale olen küll jõudnud. Oh, jah.

Aga midagi head tuli sellest kõigest ka. Tähelepanelik Facebooki sõber märkas, et mu pojal on meditsiinianne. Vähemalt seegi lohutus.

Kommentaarid

  1. Ma ka märkasin, muide, seda meditsiiniannet :)
    Pean tunnistama, et ma ei ole oma elu jooksul kordagi heasse tujju sattunud :( Samas, väljendit "heas tujus" kasutan ma küll. Müstika, miks seesütlev kääne mulle sobib, ent sisseütlev mitte...

    P.S. Ma teen hetkel just keelepostitust ;) Aga see ilmub alles homme, Sina, vana postituste ette vorpija, ju mõistad mind :)!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul see ette kirjutamine on täiesti kontrolli alt väljas juba. Tänase seisuga 57 mustandit. Ei soovita 😃. Ja ootan juba Su järgmist postitust. See Korfu kokkuvõte oli vaimustav. Sattusin sellest metsikult lõbusasse tujju 😁.

      Kustuta

Postita kommentaar