Sain eile õhtul sõnumi. Sõbrannalt. Sinu selline: "Tsau! Kas sa tahad XX kuupäeval teatrisse YY etendust vaatama tulla? Kui jah, siis osta pilet. Ma juba ostsin."
Ei, teate, minule ongi muidugi raske meele järele olla. Ma olen korduvalt öelnud, et pärast lahkuminekut on minu Ego nii suureks kasvanud, et tal on isiklik riidekapp ja hambahari. Elan oma kuningriigis, mille ainuvalitseja ma olen. Ja kui siis keegi (loe: alamad), minu kirjutamata reeglite vastu eksida julgeb, siis on tuleriidale! (loe: lahkan tema eksimust avalikus blogis).
Seega, ma ei tea, kas nii kutsutaksegi tänapäeval välja? Äkki ma olen ajast maha jäänud? Ootan isiklikku kutset. Personaalset lähenemist. Et kutsutakse MIND ja tehakse koos plaani. Ja kui ma ise kutsun, siis esiteks võtan ohvriga ühendust ja küsin, et "Kle, sulle XX kuupäeval YY etendus/film/kontsert/täidaiselahter sobiks?" Kui saab dabro, siis tellin pileti. Mõlemale. Või näituseks see kord, kui piletid mulle sülle kukkusid. Hakkasin küsima, kes tuleks minuga ja et mul juba pääse olemas. Aga nii, et "Õu, ma lähen tollel õhtal tänna ja kui sa tahad, siis võid ka tulla. Aga mul suht suva, lihtsalt annan sulle märku, et mul tuleb kena õhtu." Siis see on kuidagi, noh, nõme.
Okei, ma saan aru, et kui on tegemist suurema seltskonnaga, kes kõik soovivad samal kuupäeval ühist kultuuriüritust külastada. Siis võib jah nii öelda, et tead, me kõik läheme, et äkki sa ka tahad tulla? Siis on enam-vähem okei. Ja isegi nii eelistaksin ma, et istekohad asuksid suht-koht samas alas. Mitte nii, et üks sõber istub põrandal esireas, teine keskel ja kolmas on üldse tagumisel rõdul. Näiteks kui me poistega koos kinno läheme, siis ostan ka pool rida pileteid. Saab popcorni sheerida ja vajadusel korrale kutsuda. Kui ma suudan juba 5 inimest kokku koondada ja ära paigutada, siis kahe-kolmega peaks ju teoorias lihtsam olema?
Sest, kui ma tahaksin üksi minna, siis ma läheksingi üksi. Ei hakkaks teistele üldse ütlemagi, et vastav plaan on.
Loomulikult ei eelda ma, et kui mind kutsutakse, siis tuleb ka pilet välja teha. Igaüks maksab ikka ise oma pileti eest. Kui pole just teisiti kokku lepitud. Ja kõneall oleva sõbrannaga oleme korduvalt koos käinud kultuuri nautimas. Pole nagu siiani probleemi olnud.
Aga seekord tekkis tõrge. Tundsin end solvatuna. Ei tekkinud soovi minna. See Ego võiks hakata oma kohvreid pakkima, rikub siin suhteid ja jätab mind elamustest ilma.
*Pildi autor Kadri Vahtramäe
Ei, teate, minule ongi muidugi raske meele järele olla. Ma olen korduvalt öelnud, et pärast lahkuminekut on minu Ego nii suureks kasvanud, et tal on isiklik riidekapp ja hambahari. Elan oma kuningriigis, mille ainuvalitseja ma olen. Ja kui siis keegi (loe: alamad), minu kirjutamata reeglite vastu eksida julgeb, siis on tuleriidale! (loe: lahkan tema eksimust avalikus blogis).
 |
| Pilt on illustratiivne. Seos kirjeldatud isikute ning sündmustega puudub. |
Seega, ma ei tea, kas nii kutsutaksegi tänapäeval välja? Äkki ma olen ajast maha jäänud? Ootan isiklikku kutset. Personaalset lähenemist. Et kutsutakse MIND ja tehakse koos plaani. Ja kui ma ise kutsun, siis esiteks võtan ohvriga ühendust ja küsin, et "Kle, sulle XX kuupäeval YY etendus/film/kontsert/täidaiselahter sobiks?" Kui saab dabro, siis tellin pileti. Mõlemale. Või näituseks see kord, kui piletid mulle sülle kukkusid. Hakkasin küsima, kes tuleks minuga ja et mul juba pääse olemas. Aga nii, et "Õu, ma lähen tollel õhtal tänna ja kui sa tahad, siis võid ka tulla. Aga mul suht suva, lihtsalt annan sulle märku, et mul tuleb kena õhtu." Siis see on kuidagi, noh, nõme.
Okei, ma saan aru, et kui on tegemist suurema seltskonnaga, kes kõik soovivad samal kuupäeval ühist kultuuriüritust külastada. Siis võib jah nii öelda, et tead, me kõik läheme, et äkki sa ka tahad tulla? Siis on enam-vähem okei. Ja isegi nii eelistaksin ma, et istekohad asuksid suht-koht samas alas. Mitte nii, et üks sõber istub põrandal esireas, teine keskel ja kolmas on üldse tagumisel rõdul. Näiteks kui me poistega koos kinno läheme, siis ostan ka pool rida pileteid. Saab popcorni sheerida ja vajadusel korrale kutsuda. Kui ma suudan juba 5 inimest kokku koondada ja ära paigutada, siis kahe-kolmega peaks ju teoorias lihtsam olema?
Sest, kui ma tahaksin üksi minna, siis ma läheksingi üksi. Ei hakkaks teistele üldse ütlemagi, et vastav plaan on.
Loomulikult ei eelda ma, et kui mind kutsutakse, siis tuleb ka pilet välja teha. Igaüks maksab ikka ise oma pileti eest. Kui pole just teisiti kokku lepitud. Ja kõneall oleva sõbrannaga oleme korduvalt koos käinud kultuuri nautimas. Pole nagu siiani probleemi olnud.
Aga seekord tekkis tõrge. Tundsin end solvatuna. Ei tekkinud soovi minna. See Ego võiks hakata oma kohvreid pakkima, rikub siin suhteid ja jätab mind elamustest ilma.
*Pildi autor Kadri Vahtramäe
Kommentaarid
Postita kommentaar