Suhkrusõda

Meil on töö juures kokku kolm töötajat. Mina ja kaks ehitusmeest. Minu töö on lihtsalt ilus olla ja nemad siis teevad tööd, et ma ikka palka ka saaks ilusaks olemise eest. Ettevõtte poolt on töötajatele organiseeritud kohv, tee ja suhkur. Kohvi joon mina, teed nemad. Üks neist joob teed suhkruga ja teine ilma. Näib, et kõik kena ja tore. Nääh. Nimelt arvas see üks, kes joob teed suhkruta, et see on ennekuulmatu ebaõiglus, et temale suhkrut ei muretseta. Vahet pole, kas ta seda tarvitab või mitte. Kui suhkrut tuuakse, järelikult on pool sellest tema ja see on ka tema isiklik mure, mis ta sellega teeb või ei tee.

Absurd kuubis. Aga olgu pealegi. Mis mul sellest. Peaasi, et mina ei pea seda suhkrut jooma. Niisiis ostan mina kaks kilo suhkrut ja viin kummalegi ühe. Paari nädala pärast mõlemad mossitavad. Uurin siis, et mis juhtus. Selgus, et see sõber, kes suhkrut tarvitab on enda kilo juba jõudnud vereringesse toimetada ja kuna selle teise mehe suhkur seal riiulil tolmu kogus, siis oli mõelnud, et noh, ühisvara või nii.

Sellest on nüüd paar nädalat möödas. Mehed siiani omavahel ei suhtle. Istuvad seal, kumbki oma suhkrukoti otsas ja jonnivad. Pole nõus koostööd tegema. Isegi lõunal ei käi enam koos. Asi on jõudnud sellesse faasi, kus tõenäoliselt üks neist esitab varsti lahkumisavalduse.

Ausalt, ma ei suudaks sellist asja välja ka mõelda. No ikka juhtub, et tekivad erimeelsused. Minnakse pisut tülli. Näiteks kannavad mõlemad sama kleiti või hakkab ühine kolleeg meeldima. Aga suhkru pärast? Ja kui üks neist isegi ei kasuta seda? Ma olen sõnatu. Ja pole ju ka enam mingid poisikesed. Mõlemad viiskümmend kopikatega. Lasteaed, ma ütlen.