Oi appi, kuidas ma olen igatsenud teiega lobiseda! Nagu, mul on hea meel, et ma selle projekti ette võtsin ja romaani üles laadisin ning kõik 200 inimest, kes lugeda tahtsid, on ilmselt oma isu täis lugenud, aga blogi kui selline, lihtsalt ventileerimine ja endast märgi maha jätmine on muutunud nii oluliseks osaks minu igapäevasest toimimisest, et selle ajutiselt pausile panemine mõjus piinarikkalt.
Igatahes, head uut aastat siis kõigile veel takka järgi! Ma ei tea kuidas teil, aga mul on aasta alanud kuidagi super-mega-hästi. Loodan, et ma seda nüüd ära ei sõnu ja ülejäänud 11 kuud ja kümme päeva ennast maa põhja ei nea selle pärast. Nägin netist mõtet, et 2024 tundus nagu sa oleksid operatsiooni ajal ärkvel püsinud ja noh, enam paremini ei oleks ma ise seda eelmist aastat osanud kokku võtta. Alles lõpus, mingi paar viimast nädalat oli selline tunne, et elevant lõpuks tõusis mu rinnalt üles ja ma sain natuke jälle hingata.
Kui te nüüd uurite, et mis mul siis nüüd nii hea on, siis väga lihtne vastus on see, et ma tunnen üle pika-pika aja, et asjad on minu kontroll all. Enne, viimased aastad, kui täpsem olla, oli pidevalt tunne, et mina olen asjade kontrolli all. Millest see muudatus tuleb? Ma arvan, et sellest, et ma olen teadlikult otsustanud oma elu üle otsustada. See kõlab juhmilt, ma tean, lubage ma püüan selgitada. Ma vist moka otsast millalgi mainisin ka seda mõtet, et tegelikult ei ole elus õigeid ja valesid otsuseid, kõik otsused on õiged, kui sa nendega edasi toimetad. Ehk siis, mina otsustasin, et selle asemel, et kahelda ja püüda jõuda selguseni, kas mingi otsus on minu jaoks õige või vale, siis lihtsalt langetada otsus ja teha kõik endast sõltuv, et see otsus kujuneks õigeks. Sest noh, teine variant oleks see, et ma istun oma otsuse otsas ja loodan parimat, mis on ka vahel tore, aga vähemalt mul kipub sellega olema nii, et siis ma hakkan ennast olukordade ohvrina tundma ja ennast haletsema ja mõtlema, et miks mul elus kõik viltu veab. Selle asemel nüüd ma siis teen midagi ja kui asi kisub viltu, siis püüan seda asja parandada ning sellest parima võtta.
Sellelt uuelt aastalt ootan ma eelkõige tillukesi kordaminekuid. Kõik suured asjad elus on mul juba niigi paigas ja edasi ongi vaid peenhäälestuse asi. Näiteks oleks mega tore, kui ma suudaks sel aastal ühe assisteerimata lõuatõmbe teha. Kõik need aastad ja tunnid jõusaalis, aga vot lõuatõmmet ikka ei jaksa, ning ma otsustasin, et selle asja võiks sel aastal ära teha. Teine asi, millest ma ka juba aastaid mõelnud olen, aga sellele üldse mingit tähelepanu pööramata, on kätelseis. Ehk, kui ma need kaks asja saaks tehtud, siis oleks enda üle uhke küll.
Muide, siinkohal tahan ma kõrvalpõikena natuke "imestada". Ma ei tea, mis asi see minus on, mis seda esile kutsub, või olen ma ehk ise lihtsalt ääretult võistlushimuline, et ma sellist asja üldse märkan, aga kuna see hiljuti jälle juhtus, siis mõtlesin sellele, et miks mu elus on läbi aegade mehed, kes tahavad minuga võistelda. Abikaasa oli selline, ja see meid ka lahku ajas, aga ka teisi mehi on rohkem, kui ma suudan üles lugeda, kes hakkavad kõvatama. Kuna ma peamiselt ju suhtlen jõusaalitüüpidega, siis minu jaoks on pigem normiks kujunenud, et mehed uhkustavad sellega, kui suuri raskusi nad suudavad pressida ja suruda ja siis naeravad minu üle, et ma nii nõrk olen. Teised mehed, kes ei käi jõusaalis, tahavad mind oma teadmiste või lugemisharjumustega üle trumbata, osad ka sellega kui kallis/kiire auto neil on või kui palju palka teenivad. Nagu, ma saan aru, et mitte kõik mehed ja ilmselt need mehed ka kõigi naistega nii ei keksi, seega minus peab olema miski, mis seda vajadust triggerdab ja ausalt, mind hullult häirib juba. Ma vahel püüan nad korrale ka kutsuda, eriti need, kes oma suurte jõusaali raskustega eputavad, et kuule, sõbrake, esiteks on sul kehas umbes 12 korda rohkem testosterooni ja üldse kaalud sa kaks korda rohkem kui mina, ehk meie raskused ei saagi olla võrreldavad, aga enamasi ma lihtsalt ei viitsi nendega suhelda. Nägin oma abikaasa pealt, et kui neil juba see tilli mõõtmis harjumus sees on, siis see laieneb igale eluvaldkonnale ja lõpuks ei saa üldse normaalselt suhelda, sest kodune elu on nagu olümpiaküla, kus pidevalt käib parima välja selgitamine. Abielus olles olin ma liiga noor ja kogenematu, et sellest aru saada ja sellele õigel ajal pidurit tõmmata, sest algas kõik süütult, kui mehel oli komme uurida, et mitu palli kümnest ma talle keeleka eest annaks ja siis juba võileiva ja nõudepesemisoskuse ning nõnda edasi. Ja kui ma siis julgesin alla kümne anda, hakkas halastamatu urgitsema, et mis siis viga oli ja kuidas saaks paremini, nii et ma lõpuks lihtsalt tuimalt igale asjale maksimum punktid andsin, et saaks muust ka rääkida kui tema sooritusvõimest. Nii see loomulikult tema ego toitiski, mis pani ta endast põhjendamatult hästi arvama.
Jaanuari teisel nädalal aitasin Kadunud Pojal kolida. Nüüd elab ta mu töökohale palju lähemal ja uus elamine on üsna vinge ka. Kolimise lõpuks käisin Stroomi keskuses autot pesemas ja kui sealt maa alt parklast tahtsin välja saada, siis keegi kohmitses tükk aega tõkkepuu taga, mis tähendas, et ma pidin kallakul pidurdama ja noh, üles ma sealt enam ei saanud. Rattad käisid all ringi ja auto muudkui vajub alla. Mu taga oli juba kaks autot, kes ka välja tahtsid. Ajasin pojad autost välja, et noh, lükake natuke, aga ei midagi. See kõik toimus väga kiiresti, mingi paar minutit maks, ma ei jõudnud veel närvi ega paanikasse minnagi, kui juba Kopli mehed mind "päästma" ruttasid. Üks küsis, kas mul konksu on autol. Mis on nagu, kas sa näed konksu? Kus mul see sinu meelest peidus peaks olema? Teine pakkus, et tal on autos köis ja veab mu kallakust üles. Kolmas tuli õpetama, kuidas ma rooli pean keerama. Kusjuures, see roolikeeramine toimis ja ma sain rattad pinnaga haakuma ning ilusti kallakust üles, ilma köie ega konksuta. Hullult lahe seiklus! Sest esiteks, keegi ei sõimanud (loe: ma ei kuulnud, et keegi oleks mu kohta ühtegi halba sõna öelnud), mehed olid viimane kui üks kõik vene mehed ja kuigi ma kinnitasin vene keeles, et ma saan aru küll vene keelest, siis nad kõik suhtlesid minuga eesti keeles, mis oli minu meelest nii nunnu. Ja noh, ma päriselt ka täiega tundsin end printsessina seal oma puhtas valges Volvos.
Tänuks kolimisteenuse eest viis poeg mu Rotermanni võileiba sööma. Tema üks tuttav avas seal uue toidukoha ja käis peale, et mulle meeldib. Mulle ei meeldinud. Selline vangalasöökla vaibiga oli. Ma olin seal raudselt kõige eakam inimene ja seda sai aru sellest, et ma olin kenasti riietatud. Ilmselt see on ka vanaduse märk, et hakkan imestama noorte moe üle, aga viimane kui üks tüdruk ja poiss seal kandis jubedaid kotakaid jalanõusid ning kolm korda suuremaid teksaseid ning selle kõige peale olid telgina kampsunid tõmmatud. Aga võikud olid head. Mina ju vana võileiva kuninganna.
Siis ma tellisin endale Amazonist spordiriideid ja hoidsin kaks nädalat hinge kinni, et midagi neist mulle ka sobiks ja ma ei peaks kõiki tagasi saatma. Lisaks avastasin Amazonis spordiriideid valides, et ma peaks endale hoopis uue keha kirurgi juurest ostma, see teeks riiete ostmise palju lihtsamaks. Ei, ärge saage valesti aru, ma armastan oma keha, ta on ilus ja nunnu ja hullult tugev (öelgu need jõusaalijõmmid mida tahes, aga ükski neist pole enda jalge vahelt veel arbuusi välja tulistanud ja mul on lausa neli arbuusi kodus). Aga. Ta pole esteetiliselt igas asendis just lummavalt rabav. Ta võib vaatajat rabada küll, aga ilmselt mitte neil põhjustel, mida ma sooviks. Sellepärast on vaja skalpelli ja lõnga.
Riided tulid ja mul meenus kohe, miks ma kunagi netist riideid ei osta. Nimelt, mul ei mahu pähe, et ma kannan suurust S ja XS. Sellepärast ma tellisin endale suuruse M ja S. S riided veel olid okeid (püksid ja särgid, kuigi särgid oleks vabalt võinud ka XS olla), aga rinnahoidja suuruses M... ma ei tea kuidas see töötab, aga see muudab mu paksemaks, kui ma olen. Ei toeta ka midagi, ainult rõhutab mu seljapekki. Loomulikult olen ma liiga laisk, et midagi tagasi saata.
Netflixist vaatasin dokumentaali "Don't die". See oli nii jube saade! Idee on selles, et üks igavlev miljardär on teinud oma elu eesmärgiks mitte surra. Kogu tema elu keerleb selle ümber, et tema keha ja vaim vananeks minimaalsel kiirusel. Reaalselt kümme tundi päevas tegeleb sellega. Igasugused protseduurid ja ravimid, harjutused ja treeningud, lisaks vereproovid ja teraapiad. Mees on 47 aastane ja noh, näeb välja nagu 47aastane mees. Keha on tõesti kenasti treenitud ja prink, aga nägu on keskealise mehe nägu. Tema eesmärk ilmselt pole ka see, et noor välja näha, vaid elada kauem. Kurvaks tegi just see, et kuigi see mees tahab igavesti elada, siis tema elu keerlebki vaid ellu jäämise ümber. Ma ise olen seda ka palju mõelnud, et ühest küljest ma tahan ju teha trenni, et olla nooruslik ja elujõuline, selle tõttu jälgin ka toitumist ja püüdlen suures plaanis tervislikuma elustiili poole, aga teatud maalt tuleb endalt küsida, et kas see, kui ma jätan selle veiniklaasi joomata ja koogitüki söömata, annab mu elurõõmule tegelikult midagi juurde? Jah, loomulikult on tore olla sale ja säästa raha, aga kas mu elu peab tingimata selle ümber keerlema? Kas mu sõbrad ja pere mäletavad mind pärast kui ranget kuivikut, kes ei lubanud endale midagi toredat, sest see oli ebatervislik ja kulukas, või mäletavad koos veedetuid toredaid hetki? Ma ei väidagi siin, et tervislik eluviis ei saa olla samal ajal tore ja lõbus ning et sul on tingimata vaja alkoholi või rämpstoitu süüa selleks, et elu oleks meeldejääv ja vahva. Aga mulle isiklikult tundub, et elu on siis kõige rohkem elamist väärt, kui ta on mõõdukalt vaheldusrikas. Igatahes mind see saade häiris ja ma saan aru, et paljudel on sama emotsioon.
Kolleegiga rääkisime veresuhkrust. Tema räägib, et täna kohvi ei joo, sest kohvi tõstab veresuhkrut. Mina vastu, et minul on veresuhkur madal, kuigi joon temast umbes kuus korda rohkem kohvi. Tema raiub vastu, et aga arst ütles. Mina osutan tema kolmele suhkrulusikale, et kuule, kas su arst teab, et sa tee sisse ka suhkrut paned. Sest ainuke vahe sinul ja minul on see, et mina oma jookidesse suhkrut ei lisa. Tema kirtsutab nägu, et ei saa suhkruta juua, sest siis on jook maitsetu. No tegelikult ei ole, ma võin seda kinnitada. Aga ma saan aru küll, miks ta nii arvab, sest kui ma oma maitsetundlaid suhkruga tuimestaks, siis ei tunneks ma ka millegi muu maitset. Kunagi, kui ma jube tervislik üks kord olin ja suhkrut kaks nädalat üldse ei tarbinud, siis pärast uuesti kooke ja saiakesi süües hakkas suhkru maitse jubedalt vastu, tükk aega ei saanud ühtegi oma lemmikmaiustust süüa, sest nii jälk oli. Aga mind tegelikult huvitab, et kas see arst päriselt ka väidab, et kohvi tõstab veresuhkrut või mees lihtsalt ignoreerib muud juttu ja kuuleb seda, mis talle kasulik? Samas, teate, inimene on juba kuuekümnene, las ta kühveldab endale seda suhkrut kõhtu palju jaksab.
Igatahes, toob siis mees oma veresuhkrumõõtmise aparaadi ja mõõdame suhkrut. Ma olin pool tundi enne mõõtmist kohvi joonud, kolleeg oli kaks tundi tagasi lõunat söönud. Minul veresuhkur 4,4, temal 5,9. Sellepeale ta riidles, et mul liiga madal ja see on veel ohtlikum, kui liiga kõrge.
Juuksuriga rääkisime menopausi eelsetest vaevustest ja vaagnapõhjalihastest. Kas teie ikka treenite tublisti vaagnapõhjalihaseid? Sest mina ei treeni. Ma unustan. Kui see oleks mul kuidagi iganädalase treeningkava sees, siis ma teeks ära, aga noh, nende tegemiseks ei pea ju otseselt jõusaali minema ja nii see jääb. Mul on küll kuulid, mida ma vahel endale sisse surun ja siis ma terve päev toimetan nendega ning usun siiralt, et see mu lihaseid ka trimmis hoiab. Aga ma olen seda öelnud varem ja panen siia uuesti kirja, et mul olid pärast laste sündi aastaid väga-väga-väga nõrgad need lihased. Ma ei saanud isegi valju häälega rääkida, ilma, et midagi poleks lekkinud. Oli aeg, kus ma käisin iga päev Tena lady sidemetega ringi ja kui sporti tegin, siis nende kõige suurematega, järgmine suurus oleks juba mähe olnud. Põhimõtteliselt olin juba leppinud, et see ongi minu normaalsus ja kuni elu lõpuni kannan mingit abivahendit. Otseselt ma neid lihaseid seal ei treeninud ka, või vähemalt mitte teadlikult ja järjekindlalt. Aga. Ma hakkasin tegelema jõutõmbega. Jõutõmme, kui te veel ei teadnud, on võluharjutus, sest see treenib kõiki lihasgruppe - selga, käsi, keret, jalgu, tuharaid. No eeldusel muidugi, et sa seda harjutust õigesti teed. Ja nii, kuude möödudes hakkasin märkama, et ma ei vaja enam suuri sidemeid, isegi mitte hüpates ja joostes ning praeguseks ma pole aastaid enam Tena ladyt pidanud ostma, mitte ühtegi nende toodet. Eks ma teen muidugi kerelihase harjutusi lisaks ka, aga vähemalt minu isiklik kogemus on, et kui regulaarselt trenni teha, siis kõik lihased keres tugevnevad, ka need, mida ehk teadlikult ei treeni.
Muide, olgu öeldud, et vaagnapõhja treenimine ei ole ainult naiste teema. See on asi, millele ka mehed peavad tähelepanu pöörama. Gravitatsioon mõjutab ka neid, eriti kui nad lisaks mitukümmend kilo lisaraskust oma vaagna peal kannavad.
Kindlasti on netist igasuguseid toredaid juhendeid, kuidas neid lihaseid treenida. Isiklikult mina, siis kui ma mäletan, mängin "liftimängu". See käib nii, et ma kujutan ette, et minu, khm, kiisu sõidab liftiga. Selline viiekorruselise maja lift. Sõidab esimeselt viiendale, siis hakkab alla sõitma, igal korrusel korraks peatudes ning uuesti üles, igal korrusel peatudes. Eriti tõhus on see siis, kui sul on parasjagu liftitäis vett, mida vaja viiendalt esimesele saada, aga sa peatud igal korrusel. Proovige, see on üsna raske. Üks hästi tore asi vaagnapõhjalihaste treenimise puhul on see, et seda saavad teha kõik, igas vanuses inimesed. Pole nii, et kui sa pole terve elu teinud, siis pole enam mõtet proovidagi. Isegi kõrges vanuses 80+ inimesed on täheldanud märkimisväärseid paranemismärke. No ja hajameelsetele soovitan ma ka kuulikesi, siis ei pea üldse mõtlema, pistad hommikul sisse ja võtad õhtul välja. Kellele väljakutsed meeldivad, siis proovige kükke teha nende kuulidega. Omaette kogemus.
Juuksuriga rääkisime hästi palju menopausi eelsetest ja aegsetest muudatustest. Mul on tunne, et peaks selle kohta eraldi postituse tegema, sest seda materjali on nii palju ja ma olen siin juba kolmekilomeetrise lobapostituse kirjutanud. Manjana kunagi kirjutas hästi hea postituse sellest, sest mulle tundub, et kuigi see tabab 99% naisi, siis sellest ei räägita üldse piisavalt või kui räägitakse, siis kuidagi nalja visates. Näiteks meie ka juuksuriga lihtsalt lobisesime ja mina siis seletan, et mul on nüüd nii ja naa ning tema, minust 10 aastat vanem, ütleb, et tead, see on sul menopaus. Loomulikult on kõik naised erinevad ja kõigil ei pruugi samamoodi üldse väljenduda, aga usun, et paljud asjad, mida mina lihtsalt isiklikuks eripäraks pean, on ilmselt paljude naiste puhul sama. Naljakas on veel see, et ma ei tea isegi täpselt kui kaua see menopaus kestab. Mul on kusagilt meelde jäänud, et umbes 10 aastat. Aga see ei alga ju sama järsku kui kuupuhastus teismelisena, vaid hakkabki vaikselt mingite kiiksudega, mida ilmselt ei oska seostadagi menopausiga, kuni ühel päeval on pood kinni ja siis oled nagu, et aa, see oli tegelikult ka juba ühe kassapidaja koondamisteatis, aga sa ei saanud tol korral aru, et ettevõte on pankrotistumas. Sellepärast ma tahakski teha sellise suure korraliku postituse, kus ma kirjutan asju ja siis kõik saavad kaasa rääkida, sest mu lugejate hulgas on ilmselt minust natuke nooremaid, kellel mingid märgid võivad esineda, on neid, kes juba saavad täpselt aru, mis toimub, on neid, kellel on see kõik selja taga.
Ettevõtte jõulupidu oli ka eelmisel reedel. Käisime Argentiina restoranis. Ausalt, mul oli väga igav. Tavaliselt mul nii igav ei ole. Võimalik, et ma olin lihtalt liiga kaine. Aga seekord oli meie seltskonnas ka ettevõtte jurist ja tema terve õhtu rääkis erinevatest poliitilistest vandenõuteooriatest, Venemaast, Ukrainast, sõjast ja Trumpist, Palestiinast ja ma ei tea millest veel. Kuulasin seda ja mõtlesin, et ma ei tea ikka mitte midagi poliitikast. Ja mind suures plaanis ei huvita ka. Sest, kui huvitaks, siis ma oleks vast kõrvad kikkis pealt kuulanud, aga ma lihtsalt checkisin ennast outi ja mõtlesin muid mõtteid. Kolm ja pool tundi. Kui ma pool üksteist ennast minema sättisin, siis veel solvuti, et ma nii vara lahkun. Ei suutnud suud kinni hoida ja pobisesin, et ma ei jaksa enam ühtegi Ukraina ja Putini lugu kuulata.
Laupäeva hommikul olin loomulikult juba trennis oma eelmise õhtu kaloreid põletamas.
Ülejäänud päeva veetsin vanima pojaga temaga mööda linna ostukeskust kardinaid ja muid koduasju taga ajades. Muuhulgas leidis poiss endale lauakella, sellise, mis hotellide infolauas on tavaliselt, ja leidis, et see on just see üks asi, mida ta elus vajab. Mind ajas täiega muigama just see, et see on see vend, kes minu kallal kogu aeg õiendas, et ma koju tema meelest mõttetuid nipsasjakesi ostan.
Siis juhtus midagi hästi ootamatut ja toredat. Vist. Igatahes see tegi mul südame alt soojaks. Ja sellele otsa juhtus kohe üks teine hästi tore asi, mis mind siiani endamisi muhelema paneb. Mõlemad on sellised asjad, et kui ma neist kirjutaks, siis blogilugejad tuleks mulle nuiadega ukse taha ja peksaks mu vaeseomaks, nii et eeldage hullimat. Aga mul oli umbes viis minutit täiega soe tunne põues, nii et win!
Nii, sain vist kõik ära lobiseda. Nüüd olen natuke jälle kuss....
Haha, yeah right!
Kommentaarid
Postita kommentaar