Eestis on vähe selliseid ettevõtteid, kelle klient ma soovin olla. Enamik on sellised, et natuke nagu salaja käid. Noh, Maximas näiteks või Apollos.
Ma ei hakka üldse väitma, et Telial on hinna-kvaliteedi suhe paigas. Ma ei tea, kui palju ma sama teenuse eest maksaksin Tele2le või Elisale. Vahel nad leiavad mu numbri ja helistavad, lubavad, et teevad vastupandamatu pakkumise, aga ma pole mingi pehmeke, ikka panen vastu. On tegelikult ainult üks põhjus, miks ma olen viimased 14 aastat olnud Telia klient ja kui nüüd midagi midagi hirmsat ja kohutavat ei hakka juhtuma, siis olen jätkuvalt nende klient edasi. Selleks põhjuseks on teenindus. Punkt.
Ma panen alla enda pildi, et te saaksite näha seda inimest, kes on nõus hea teeninduse eest peale maksma. Vaadake hoolega.
Oli aeg, kus olin Tele2 klient. Aastatel 1998 kuni 2000. Siis kui veel dinosaurused maa peal ringi liikusid ja oma kolmekiloseid akuga mobiiltelefone kohvriga kaasas kandsid. Mulle jäi kogu sellest ettevõttest mähkme maitse suhu. Teate, see mähe kuhu on natuke midagi lastud ja mis ei ole enam kõige värskem. Niisiis, esimesel võimalusel, haarasin oma kaks asja ja kappasin üle Elisa kliendiks (kuigi ta tol ajal oli vist mingi teise nimega ettevõte, ei mäleta.) Seal olin ma päris pikalt rahul, kuni ühe telefoniga oli mingi jama. Vist garantiiremondiga seoses. No ja samal ajal oli EMTs kampaania, et need, kes saavad beebi, neile on esimene aasta peresisesed kõned tasuta. Ootasin tol ajal nr kolme. Ja nii ta läks.
Ma siiralt naudin seda, kuidas Telia suhtub oma kliendi probleemidesse. Ma saan alati head teenindust. Hea teenindus on nii standardiks muutunud, et kui ma saan tavalist head teenindust ja mitte suurepärast, siis mulle juba tundub, et ma sain halba teenindust. Rikuvad oma kliente niiviisi!
Käisin ühel õhtul teeninduses. Oli vaja SIM-kaarti juurde ja otsustasin ühtlasi ka arve maksta. Sain kohe jaole ja ei pidanud minutitki tühja passima. Sattusin ühe eriliselt ägeda teenindaja juurde. Selline muhe sell oli. Mulle kohe jubedalt meeldivad inimesed, kes ilmselgelt naudivad oma tööd ja on selle üle uhked. See on alati lisaboonus. Ja kui te arvate, et see ei paista välja, siis eksite rängalt. Seda on kuu peale ka näha, kuidas te särate.
Esiteks siis kõige olulisem - arve. Noormees küsib, et kas ma soovin maksta isikliku arve või ettevõtte oma (kunagi sai tehtud üks osaühing, ei kasuta, aga ma olen nime üle nii uhke, et Äriregistrist kustutada ka ei taha. Kes teab, äkki ühel päeval kulub ära.). No ikka isikliku, seda firma kontot pole ma juba neli aastat vist kasutanud ja üldse võiks selle sealt ära võtta. Noormees küsib, et kas mul firma Äriregistris on. No jah, on. "Siis läheb see firma koos teiega hauda!" Seda ütles ta muidugi hästi tasa. Ja mina, nagu eakas inimene kunagi, pärin, et oota, mida te just ütlesite? Noormees tõstab pisut häält ja ütleb, et firma jääb nende andmebaasi nii kauaks, kuni see Äriregistrist kustutakse. Hakkasin naerma ja ütlesin, et ma kuulsin küll, et see läheb koos minuga hauda.
Edasi palusin, et minu kodused teenused ja mobiilsed teenused arvestataks kokku, et ma ei peaks Teliale iga kord kahte eraldi arvet tasuma. Noormees uurib oma ekraani ja teeb väga kohkunud nägu. Nii, mida ta sealt nüüd leidis - on minu esimene mõte. Ütleb, et tema pole sellist pilti veel ühelgi kliendil näinud. No jah, ütlesin, see ongi minu super power, tekitada probleeme, mis lihtsurelikele ülejõu käivad. Noormees küsib täpsustuseks, et kas ma siis oskan asju kohe erilisel moel pekki keerata. No jah, see olen mina. Et, kui teil on tehnilisetoe osakonda vaja inimest, kes suudab probleeme üles leida, siis look no further, thus this is I. No ma ei tea, ei otsinud kohe töölepingut üles sellise ainulaadse pakkumise peale. Ju neil juba on keegi selle ameti peal. Mobiili ID suutsid nad ilma minu panuseta lühisesse jooksutada.
Lõpuks siis jõudsime sinna, et maksaks arve. Maksin. Küsib, et kas tšekki ka soovin. Vaatasin talle sügavalt silma ja kudrutasin meelalt: "Ei ole vaja, ma usaldan teid." Noormees pööritas silmi ja muigas. Oli sellise näoga, et "No kuulge proua, talitsege end, ma töötan siin!"
No ausalt, selline elamus. Polnudki vaja ennast ilusaks tuunida ja kallist piletiraha välja käia. Isegi pensionäre ei pidanud meelelahutuse eesmärgil tümitama. No kus teises asutuses sellist vahvat elamust saab? Ah? Sugulased ja sõbrad, kes ülekandeid konkurentidele teevad, räägivad mulle hoopis teisi lugusid. Mitte alati õnneliku lõpuga. Just selle tõttu - Telia.
*Pildistas Tatjana Siipan
Ma ei hakka üldse väitma, et Telial on hinna-kvaliteedi suhe paigas. Ma ei tea, kui palju ma sama teenuse eest maksaksin Tele2le või Elisale. Vahel nad leiavad mu numbri ja helistavad, lubavad, et teevad vastupandamatu pakkumise, aga ma pole mingi pehmeke, ikka panen vastu. On tegelikult ainult üks põhjus, miks ma olen viimased 14 aastat olnud Telia klient ja kui nüüd midagi midagi hirmsat ja kohutavat ei hakka juhtuma, siis olen jätkuvalt nende klient edasi. Selleks põhjuseks on teenindus. Punkt.
Ma panen alla enda pildi, et te saaksite näha seda inimest, kes on nõus hea teeninduse eest peale maksma. Vaadake hoolega.
Oli aeg, kus olin Tele2 klient. Aastatel 1998 kuni 2000. Siis kui veel dinosaurused maa peal ringi liikusid ja oma kolmekiloseid akuga mobiiltelefone kohvriga kaasas kandsid. Mulle jäi kogu sellest ettevõttest mähkme maitse suhu. Teate, see mähe kuhu on natuke midagi lastud ja mis ei ole enam kõige värskem. Niisiis, esimesel võimalusel, haarasin oma kaks asja ja kappasin üle Elisa kliendiks (kuigi ta tol ajal oli vist mingi teise nimega ettevõte, ei mäleta.) Seal olin ma päris pikalt rahul, kuni ühe telefoniga oli mingi jama. Vist garantiiremondiga seoses. No ja samal ajal oli EMTs kampaania, et need, kes saavad beebi, neile on esimene aasta peresisesed kõned tasuta. Ootasin tol ajal nr kolme. Ja nii ta läks.
Ma siiralt naudin seda, kuidas Telia suhtub oma kliendi probleemidesse. Ma saan alati head teenindust. Hea teenindus on nii standardiks muutunud, et kui ma saan tavalist head teenindust ja mitte suurepärast, siis mulle juba tundub, et ma sain halba teenindust. Rikuvad oma kliente niiviisi!
Käisin ühel õhtul teeninduses. Oli vaja SIM-kaarti juurde ja otsustasin ühtlasi ka arve maksta. Sain kohe jaole ja ei pidanud minutitki tühja passima. Sattusin ühe eriliselt ägeda teenindaja juurde. Selline muhe sell oli. Mulle kohe jubedalt meeldivad inimesed, kes ilmselgelt naudivad oma tööd ja on selle üle uhked. See on alati lisaboonus. Ja kui te arvate, et see ei paista välja, siis eksite rängalt. Seda on kuu peale ka näha, kuidas te särate.
Esiteks siis kõige olulisem - arve. Noormees küsib, et kas ma soovin maksta isikliku arve või ettevõtte oma (kunagi sai tehtud üks osaühing, ei kasuta, aga ma olen nime üle nii uhke, et Äriregistrist kustutada ka ei taha. Kes teab, äkki ühel päeval kulub ära.). No ikka isikliku, seda firma kontot pole ma juba neli aastat vist kasutanud ja üldse võiks selle sealt ära võtta. Noormees küsib, et kas mul firma Äriregistris on. No jah, on. "Siis läheb see firma koos teiega hauda!" Seda ütles ta muidugi hästi tasa. Ja mina, nagu eakas inimene kunagi, pärin, et oota, mida te just ütlesite? Noormees tõstab pisut häält ja ütleb, et firma jääb nende andmebaasi nii kauaks, kuni see Äriregistrist kustutakse. Hakkasin naerma ja ütlesin, et ma kuulsin küll, et see läheb koos minuga hauda.
Edasi palusin, et minu kodused teenused ja mobiilsed teenused arvestataks kokku, et ma ei peaks Teliale iga kord kahte eraldi arvet tasuma. Noormees uurib oma ekraani ja teeb väga kohkunud nägu. Nii, mida ta sealt nüüd leidis - on minu esimene mõte. Ütleb, et tema pole sellist pilti veel ühelgi kliendil näinud. No jah, ütlesin, see ongi minu super power, tekitada probleeme, mis lihtsurelikele ülejõu käivad. Noormees küsib täpsustuseks, et kas ma siis oskan asju kohe erilisel moel pekki keerata. No jah, see olen mina. Et, kui teil on tehnilisetoe osakonda vaja inimest, kes suudab probleeme üles leida, siis look no further, thus this is I. No ma ei tea, ei otsinud kohe töölepingut üles sellise ainulaadse pakkumise peale. Ju neil juba on keegi selle ameti peal. Mobiili ID suutsid nad ilma minu panuseta lühisesse jooksutada.
Lõpuks siis jõudsime sinna, et maksaks arve. Maksin. Küsib, et kas tšekki ka soovin. Vaatasin talle sügavalt silma ja kudrutasin meelalt: "Ei ole vaja, ma usaldan teid." Noormees pööritas silmi ja muigas. Oli sellise näoga, et "No kuulge proua, talitsege end, ma töötan siin!"
No ausalt, selline elamus. Polnudki vaja ennast ilusaks tuunida ja kallist piletiraha välja käia. Isegi pensionäre ei pidanud meelelahutuse eesmärgil tümitama. No kus teises asutuses sellist vahvat elamust saab? Ah? Sugulased ja sõbrad, kes ülekandeid konkurentidele teevad, räägivad mulle hoopis teisi lugusid. Mitte alati õnneliku lõpuga. Just selle tõttu - Telia.
*Pildistas Tatjana Siipan
Kommentaarid
Postita kommentaar