Hommikused vestlused

Neljapäeva varahommik. Peaks olema puhkuse esimene päev. Noh, aga elu. Selle asemel lõdisen külmast hoopis ühe koolimaja trepil ja ootan Kärbest. Sest ta on ju Kärbes ja kärbsed ei uju. Apparently. Vähemalt mitte minu Kärbes.

Mõned päevad enne seda helistas Kärbse klassijuhataja ja uuris, et kas ma saaksin. Tulla. Ujulasse. Ja vaadata kuidas Kärbes ujuda ei oska. Noh, et teda siis õpetada. Sest, ilmselgelt olen ma ju EMA. Ja need ju oskavad kõike. Isegi kärbseid ujuma juhendada. No loomulikult ma lähen. Minu Kärbes ju. Ärkangi oma puhkuse esimesel päeval üles ja lähen. Olen EMA. 

Veel enne kui jõuan Vollile hääled sisse ajada, saadab Kärbes sõnumi. Et kas ma sussid võtan kaasa? Eem, mis sussid, küsin vastu? Plätud, noh! Tibuke, mul pole plätusid. Ma mõtlesin, et ma tulen ujumist pealt vaatama, milleks mulle plätud? Kas ujukaid on ka ehk vaja? Ei, ütleb, ujukaid pole vaja. Milleks mulle siis plätud? Ei mina tea, tuleb vastus.

Helistab siis hoopis klassijuhataja ja teatab, et võtku ma plätud kaasa. No andestage, aga mul tõesti pole selliseid asju. Ja ärge hakake moraali lugema, et kuidas, sest kui ma käin trennis, ja peale seda pesus, siis mul peavad plätud olema, sest ühiskasutatavad pesemaisalad kubisevad hüljatud jalaseentest, kes meeleheitlikult endale uut kodu jalaseenevabade varvasete näol otsivad. No mis ma oskan öelda, ju mul on siis nii inetud varbad, et isegi jalaseen mind ei taha. Pole mul ei plätusid ega jalaseent. 

Võtsin kätte ja ostsin ära ühed plätud. Nüüd mul on. Kui peaks tulevikus vaja olema.

No kui plätusid pole, siis ma pean sokkis olema! teatab klassijuhataja ähvrdavalt. No mis siis ikka, ma panen siis seekord puhtad sokid jalga.

Igatahes polnud ma varahommikul, pealegi puhkuse esimesel pärval, kas ma juba jõudsin seda mainida, et mul oli puhkuse esimene päev, valmis selliseks sügavmõtteliseks vestluseks oma jalavarjude üle.

Aa, ja muide, Kärbes püsis vee peal täitsa kenasti. Selline püüdlik oli. Ei uppunud kordagi. Mina ei tea mille hea pärast mind kohale kupatati. Kahtlustan, et kontrolliti lihtsalt minu varbaid.


Kommentaarid

  1. Mul pole ka ei jalaseeni ega plätusid. No ei kanna selliseid rõvedusi. :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. 😂 Tore kuulda ☺️. Minu meelest on need ka elurõvedad, eriti see hääl mis kostub kui nendega ringi patseerida šmok-šmok-šmok. Võeh!😁

      Kustuta
  2. Mina muide õpetasin oma lapse ujuma. Paberi peal. Enne ei osanud, õigemini ei uskunud, et ujuda on võimalik. Siis hakkas uskuma ja hakkas ka ujuma. Nüüd käib ujumise trennis. Nii et... igasugu imelikke asju saab õpetada, kui oled Ema või Isa.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kas Sa koolitusi ka pakud? Ei, pärist tõsiselt. Olen Su ujumistel silma peal hoidnud ja ennegi mõelnud, et peaks nõu küsima. Kui lausa paberi peal on võimalik ujumine selgeks teha, siis sellist annet on küll patt enda teada hoida ☺️.

      Kustuta

Postita kommentaar