Kirjutamisest

Kuni ma koopas olin ja oma haavu lakkusin, lugesin ma teisi. Sest millegagi peab ju seda pimedust täitma, mis sees valitseb. Miks mitte siis laenatud tuletikkudega?

Ja see, mis ma leidsin, oli väga hea. Viimasepeal tuletikud. Ma ütleks isegi, et välgumihklid. Mõni oskab ikka nii kirjutada, et valus lugeda. Võtab põlvist nõrgaks ja mõtled, et milleks ma siin üldse rööprähklen, kui on olemas sellised! Ei, see pole see, et ma nüüd enam üldse ei kirjuta. See on see, et ma tahan ka nii kirjutada, kui ma üks kord suureks kasvan.

Ma ei räägi grammatikast. See on mind alati häirinud ja teiste puhul kadedaks teinud. See on midagi muud. Sa loed ja sul ei saa küllalt. Ei viska koblakat ette. Ei teki keset teksti tunnet, et appi kaua võib! Tekst on just paras. Olenemata pikkusest. Mõni lugemine on küllalt mahukas, teine jälle kõigest mõni lõik. Ja mõlemad jätavad hinge igatsuse millegi enama järele. See on nagu gurmee õhtusöök. Sa ei lähe sinna, et kõhtu täis saada, vaid, et kogeda maitset. Lauast tõustes, on sul veel suurem nälg, kui lauda istudes. See ei küllasta, see rikastab. Lugeja eest ei mõelda ära. Õhku jääb just täpselt nii palju ruumi, et ergastada fantaasiat, mitte see oksa tõmmata.

Nii palju õppida.

Minu kirjutised on nagu verbaalsed ja emotsionaalsed tsunamid. Liiga palju sõnu, mis ei anna midagi juurde. Liiga palju seoseid, mis ei teravda pilti, vaid hägustavad seda.

Kas nüüd minul on aus seda matkida, mida ma lugesin? Oma tekstides teha korrektiive? Sooritada kirjanduslik harakiri ja alustada otsast, teisiti? Fake it until you make it? Ja mis saab minu lugejatest? Nemad, kes on nende tsunamidega harjunud? Kas nad hülgavad mu, kuni ma alles otsin oma häält? Või tulevad minuga kaasa sellele rännakule?