Liiga ilus mees

Hommikuti on meil töö juures traditsioon. Enne seda kui ülemus kohale jõuab, joome töömeestega kohvi. Arutame maailma poliitilist olukorda, kirume kütusehindasid ja vaatame nädala YouTube videoid. Ja muid asju. Ühel hommikul kurtsin kolleegile oma dilemmat, seose meessoost tuttavaga. Noh, et aru ma temast ei saa. Saadab minu jaoks segaseid signaale. Mina oma naiseliku loogikaga saan asjast nii aru, et kui noritakse, siis järelikult mingi meeldimine on. Noh, nagu eelteismelised poisid tõmbavad patsist ja nii. Meeskolleeg vastab sellele täiesti resoluutselt ja vastuvaidlemist mittesallival toonil, et seda see küll ei tähenda. Ütleb, et igavusest norib, mitte sellepärast, et võiksin talle meeldida. Ei no lahe, mis mul ometi viga on, et kõik mehed minuga kõigest suurest igavusest suhtlevad?

Mõelnud hetke, otsustas kolleeg, et äkki ikkagi natuke nagu meeldin, sest muidu ei viitsiks isegi igavusest suhelda. Vähemalt seegi! Ütleb, et aga muuda end tema jaoks kättesaamatuks. Ei tea kuidas? Noh, et ära vasta kohe sõnumitele, vaid oota. Jeii, minu lemmik soovitus - mängi lolli!



Läheb paar päeva mööda ja kolleeg tuleb uurima, et noh, kuidas on? Vastan, et vaikus. Pole ühendust võetud. Ja just siis, nagu tellimise peale, võetakse ühendust. Küsin, et noh, mida soovitab? Siis hakkas tal muidugi mehest kahju ja ütleb, et vasta ikka, ära ole selline. Mehed… 🙄

Näitan talle selle peale tuttava pilti Instagramist. Vaatab pikalt ja teatab, et noh, mõttetu on seda meest taga ajada. Liiga ilus. Tal seal juba järjekord ukse taga. Ja mina olen üldse alles 34. kes talle meelde tuleb. Ei, noh, tänks, sa meeldid mulle ka muidu. Ma saan aru jah, et kenal mehel on suuremad šansud, aga nagu nii inetu ma nüüd ka pole, et platseerun 34ndale kohale. Vähemalt esikümnes peaks ikka olema. Ei, ei, ütleb ta, ära isegi mitte unista.

Naljakas, aga selle ütlemise peale läks mul soov ja huvi antud mehe vastu täiesti üle. Jah, mulle meeldib teatud võistlusmoment, et kas ma teen ära ja saan hakkama. Aga meeste pärast teiste naistega võistelda? Ei ole minu teema. Kui ikka mingit lootust pole, siis mis ma siin ikka unistan ja asjatult ootan? Ja mõte, et ma olen kellegi teine valik? Parem mitte. Ammugi siis kolmekümneneljas.

Tean, et peaksin oma eelistusi kohandama. Vaatama tagasihoidlikuma välimusega meesinimesi. Ehk siis oleksin lõpuks ka kellegi esimene valik. Lepime kokku, et siis kui ma olen valmis taas abielusadamasse sõudma, siis hakkan vaatama. Tõmban Tinderi ja lasen sel meeskolleegil mulle matche valida, selliseid, mitte nii ilusaid.

*Pildistas Tatjana Siipan

Kommentaarid