Otsustasin, et ma aastal 2018 ei joo. Alkoholi. Tundsin, et see hakkas peremehetsema ja kuna suguvõsas väike eelsoodumus olemas, siis tahtsin teha proovi. Et kuidas mul läheb? Kas ma suudan? Et kui olen alkohoolik, siis ilmselt ei suudaks. Aga kui suudan, siis 2019 hakkan jälle võtma.
Olen sellest kirjutanud ka päris mitu lugu. Püüan väga mitte korrata.
Igatahes ühel hetkel mõistsin, et ma ilmselt siiski ei hakka 2019 uuesti jooma. Ma lihtsalt ei soovi. Ma ei saa öelda, et oh hullult parem on nüüd mu elu ja soovitan kõigile. Suurelt jaolt muutunud pole midagi. Lollusi teen ikka, ka kaine peaga. Tervis on ka sama. Raha, mis esialgu üle jäi läheb nüüd kütusepaaki (kuigi, kui nii mõelda, et tänu alkoholist loobumisele saan ma endale nüüd autot lubada, siis see on kind of awesome).
Esimestel kuudel olin ma väga range. Ei võtnud midagi vastu, kus vähegi alkoholi leidus. Hiljem lasin lõdvemaks. Näiteks osades kookides on kasutatud alkoholi ja ka mõned alkoholivabad veinid ja õlled (mida ma ikkagi aegajalt joon) sisaldavad kuni 0,5% alkoholi. Seega, pole ikkagi täiskarsklane.
Niisiis, muutusi ma enda juures ei tähelda. Mitte märkimisväärseid.
Seda enam üllatas mind sõbranna kommentaar, et tema ei jõua ära oodata, millal ma uuesti jooma hakkan, sest tema tunneb, et meie jutud ei ole enam nii siirad, kui varem. Loomulikult tekkis mul selle peale küsimus, et milline ma siis olen, kui joon? Ennast ju kõrvalt ei näe. Ei, ütleb, et ma pole tingimata teistsugune, aga midagi siiski on teisiti. Et vestlused pole nii südamest südamesse. Emotsiooni on vähem.
No jah, alkohol kiirendab "vabaks laskmise" tunnet. Kainena on selle tunde tekkimiseks rohkem aega vaja.
Nii, et ma ei teagi nüüd. Äkki ma suhete säilitamise nimel peaks ikkagi jooma hakkama? Oh, seda elukest!
 |
| Pildistas Kadri Vahtramäe |
Olen sellest kirjutanud ka päris mitu lugu. Püüan väga mitte korrata.
Igatahes ühel hetkel mõistsin, et ma ilmselt siiski ei hakka 2019 uuesti jooma. Ma lihtsalt ei soovi. Ma ei saa öelda, et oh hullult parem on nüüd mu elu ja soovitan kõigile. Suurelt jaolt muutunud pole midagi. Lollusi teen ikka, ka kaine peaga. Tervis on ka sama. Raha, mis esialgu üle jäi läheb nüüd kütusepaaki (kuigi, kui nii mõelda, et tänu alkoholist loobumisele saan ma endale nüüd autot lubada, siis see on kind of awesome).
Esimestel kuudel olin ma väga range. Ei võtnud midagi vastu, kus vähegi alkoholi leidus. Hiljem lasin lõdvemaks. Näiteks osades kookides on kasutatud alkoholi ja ka mõned alkoholivabad veinid ja õlled (mida ma ikkagi aegajalt joon) sisaldavad kuni 0,5% alkoholi. Seega, pole ikkagi täiskarsklane.
Niisiis, muutusi ma enda juures ei tähelda. Mitte märkimisväärseid.
Seda enam üllatas mind sõbranna kommentaar, et tema ei jõua ära oodata, millal ma uuesti jooma hakkan, sest tema tunneb, et meie jutud ei ole enam nii siirad, kui varem. Loomulikult tekkis mul selle peale küsimus, et milline ma siis olen, kui joon? Ennast ju kõrvalt ei näe. Ei, ütleb, et ma pole tingimata teistsugune, aga midagi siiski on teisiti. Et vestlused pole nii südamest südamesse. Emotsiooni on vähem.
No jah, alkohol kiirendab "vabaks laskmise" tunnet. Kainena on selle tunde tekkimiseks rohkem aega vaja.
Nii, et ma ei teagi nüüd. Äkki ma suhete säilitamise nimel peaks ikkagi jooma hakkama? Oh, seda elukest!
:D :D :D
VastaKustuta