Motivatsioonist

Augus olles on kõige jubedam see hetk, kus sa mõtled, et mis selle kõige mõte on? Üleüldse. Elu mõte?

Korraga sa saad aru, et ükskõik, mida sa teed või tegemata jätad, ei muuda suures plaanis mitte midagi. Ja sa mõtledki, et aga milleks voodist tõusta? Mida see muudab? Kui ma jäängi voodisse. Kui ma ei panegi riidesse. Kui ma ei joo kohvi ja ei lähe tööle. Kui ma ei söö lõunat ja ei tule õhtul poest koju. Kui ma ei õpi oma lapsega ja ei lähe trenni. Kui ma ei pese pesu ja ei loe raamatuid.



Mitte. Midagi. Ei. Muutu.

Okei, lapsed solvuvad, et sa neid õigeks ajaks kooli ei saatnud ja hommikusööki ei valmistanud. Hea küll, ülemus helistab ja küsib et millal sa ilmud ja sa vastad, et mitte kunagi. Ülemus otsib uue töötaja. Kohvi ja lõuna ei muuda ka midagi. Teeb nõrgaks, aga see ei muuda midagi. Sa nagunii ei kavatsenud kuhugi minna. Sa ei tee trenni ja see ei muuda midagi. Sa jääd nõrgaks ja lähed vormist välja. No ja siis? Mis sellest muutub? Sa ei õpi lapsega ja ta saab kehva hinde. So what? Mis sellest ikka?

Kui sa ühel päeval täiesti kasutu ja koormaks oled, siis sind koristatakse ära. Pannakse ravile või mulla alla, kumb enne saabub. Sinu asemele tulevad teised inimesed. Keegi teeb su lastele süüa ja keegi peseb nende pesu. Keegi toidab kalasid ja flirdib naabrimehega. Keegi tõstab jõusaalis sinu püstitatud raskuse ja keegi kirjutab blogisse sinu mõtted.

Globaalset heaolu silmas pidades on isegi parem, kui inimesi on vähem. Kas just seda ei räägi need, kes on otsustanud lapsi mitte saada? Et inimkond on saanud maakerale koormaks. Kui mind poleks, jääks prügi kõvasti vähemaks. Üks külmavares oleks vähem, kes elektrit kulutab. Üks sõiduk vähem, mis panustab kliimasoojenemisse. Üks pisikufoob vähem, kes ei riku maakera mikrofloorat keemia kasutamisega. Üks karnivoor vähem, kelle pärast kanad ja põrsad saaksid aasal rõõmsalt kepselda ega peaks oma elu pärast hirmu tundma. Ma võiks jätkata, aga te saite ivast aru.

Hea küll, aga suhted. Noh, mis juhtub, kui mind homme poleks? Lapsed. Mis nendega ikka juhtub? No on natuke kurvad, aga ega nende elu ju sellepärast seisma ei jää. Sama kehtib sõprade ja sugulaste kohta. Surnuaiad on täis asendamatuid inimesi.



Sealt august välja piiludes, koormatud omaenda tunnetega, ei saa sa aru, mis üldse inimesi tiivustab, innustab, juhib. Sa saad aru sellest, et suur osa inimesi ei mõtle üldse nii. Nad ei mõtle üldse. Nad teevad. Neid juhivad instinktid, mitte teadlik tegevus. Sest kui kõik mõtleksid ja näeksid eluolu sügavat mõttetust, siis mitte keegi ei roniks voodist välja ja poleks asjalik.

Mis mind siis voodist välja ajas? Ausalt? Kohusetunne. Laste ees. Tööandja ees. Ma püüan teadlikult vältida elu eesmärgi peale mõtlemist. Kui ma ei mõtle, siis ma ei lase sellel ennast halvata. Ma lükkan mõtted sellest ebamäärasesse tulevikku. Kunagi, kui keegi enam ei vaja mind. Mitte, et nad praegu vajaksid, aga see oleks minust isekas nad omapead jätta. On vaja teha ettevalmistusi. Tulla töölt ära. Korraldada rahaasjad ja matused. Hoolitseda, et keegi lastest ei koperdaks kogemata minu poollagunenud laiba otsa. Sellised asjad. Aga noh, sellega pole otseselt kiire. Jõuab.

*Pildid Facebooki grupist I told my therapist about you.

Kommentaarid

  1. ''Sealt august välja piiludes, koormatud omaenda tunnetega, ei saa sa aru, mis üldse inimesi tiivustab, innustab, juhib. Sa saad aru sellest, et suur osa inimesi ei mõtle üldse nii. Nad ei mõtle üldse. Nad teevad. Neid juhivad instinktid, mitte teadlik tegevus. Sest kui kõik mõtleksid ja näeksid eluolu sügavat mõttetust, siis mitte keegi ei roniks voodist välja ja poleks asjalik.''

    Kusjuures ma olen mõelnud, et mis on see x asi, mis mind innustab. Mis on nr 1 asi, mida ma kaotaks, kui võtaks endalt elu (ehk teisisõnu, miks mul on võimatu olla depressioonis, lühiajalises masenduses jah, aga mitte depressioonis)? Olgu, mul ei ole lapsi. Mul on vanemad ja armsam. Kui ma jätan kõik inimkontaktid siit valemist välja, siis mind innustab teadmatus tuleviku ees. Kui palju häid raamatuid mul lugemata jääks, häid filme vaatamata, maailma (taand)areng nägemata? Kuna põnevus maailma ja selle ees, mida see pakub on nii suur, siis see juba innustab. Kui palju reisimist jääks olemata? Nii palju kui ma olen inimestega suhelnud, siis selline põnevus pole tavaline. Inglise keeles on see excitability, erutuvus. Lapselikkus. Ma loodan, et see ei kao, sest see on ainus mis hoiab mind samasugusest mõttemudelist. Sest see mõttemudel ei ole otseselt vale.

    VastaKustuta
  2. Sest see üks hetk, kus sind ei huvita enam tulevik kui selline. Elu poolt pakutavad põnevused (just kogemuste näol, ning ma ei mõtle ilmtingimata inimsuhteid). Elu ise. Iga hingetõmme, iga väiksem kogemus või reis, loodus, tehnika areng, täiesti suvalised asjad mis võivad kedagi mõtlema panna ja huvitada. See hetk, kus elu ei tundu enam põnev, kukub inimene sinna auku. Ma soovin, et keegi ei peaks seal olema, aga teisalt ma mõistan ka kõiki neid mõtteid. Elu on nii juhuslik. See, et mina või sina sündisid kõikide nende teiste seemnerakkude seast. See, et elu üldse maa peal tekkis. Sellises juhuslikkuses tekibki inimesel tunne, et milleks.

    VastaKustuta

Postita kommentaar