"Passengers"
Morten Tyldum
Columbia Pictures Corporation 2016
Jennifer Lawrence, Chris Pratt
Metascore 41
Alustame sellest, et mulle üldse ei meeldi sci-fi žanr. Andke mulle tulnukad, kosmoselaevad ja kauged planeedid ning minu huvi on valguskiirusel läinud. Eks ma olen suure hädaga neid ikka vaadanud, aga üldiselt on see üks suur kannatuste jada olnud.
Arvestades seda, on üldse ime, et ma antud filmi vaatasin. Päris ise. Ilma et keegi oleks kõrva juures undanud või masseerinud või kasutanud kaarti "Aga ma ju vaatasin sinuga Titanicut". Ma ei teagi miks. Midagi selles treileris oli, mis mind võlus.
Ja mulle väga meeldis. Kohe päriselt. Meeldis, sest seda kosmosevärki oli võrdlemisi vähe. Kuigi sündmuskoht oli kosmoselaev. Aga see oli seal nagu taustaks. Pearõhk oli suhetel. Ja te ju teate, kui väga ma armastan suhteid.
Film pani mind igasugustele asjadele mõtlema. Suhete vallas siis. Omamoodi oleme ju kõik siin maa peal nagu reisijad. Ja kuigi meil võib kõik olemas olla, ning reis ise on vaimustav ning imeline, siis sellest ei piisa, kui meil pole seda kellegagi jagada. Ja soov ennast jagada võib saada nii tugevaks, et see halvab meie kaine mõistuse, muudab meid isekaks ja hoolimatuks.
Veel mõtlesin ma filmi vaadates sellele, et kui haavatavaks ma end läbi oma blogi muudan. Ma olen sellele aegajalt mõelnud küll, et äkki ma ei peaks nii palju end avama. Aga seda mitte sellepärast, et kaitsta lugejat, vaid kaitstes ennast. Ja nüüd ma mõtlen, et peaksin hoopis lugejaid kaitsma. Eriti neid vastassoost. Kirjasõnas jätan ma ikka normaalse ja isegi meeldiva inimese mulje. Mõni ime siis, et need vaesekesed kõik ära armuvad. Isegi need, kes mind päris elus kuidagi enda kõrvale pole tahtnud.
Ka sellele mõtlesin, et mis siis ikka on olulisem, kas reis ise või sihtkoht? Siin vist pole ühest vastust, sõltub igast indiviidist. Ja eks see olulisus võib elu jooksul ka muutuda. Näiteks siis kui jõuadki sihtkohta ja avastad, et see ei vastanudki ootustele. Või kui sihtkoht on kättesaamatu. Kas jääda kinni pessimismi ja terve elu halada selle üle, mida pole ja ei saagi olema või muuta suhtumist?
Nii et jah, mulle hirmsal kombel meeldis.
Morten Tyldum
Columbia Pictures Corporation 2016
Jennifer Lawrence, Chris Pratt
Metascore 41
Alustame sellest, et mulle üldse ei meeldi sci-fi žanr. Andke mulle tulnukad, kosmoselaevad ja kauged planeedid ning minu huvi on valguskiirusel läinud. Eks ma olen suure hädaga neid ikka vaadanud, aga üldiselt on see üks suur kannatuste jada olnud.
Arvestades seda, on üldse ime, et ma antud filmi vaatasin. Päris ise. Ilma et keegi oleks kõrva juures undanud või masseerinud või kasutanud kaarti "Aga ma ju vaatasin sinuga Titanicut". Ma ei teagi miks. Midagi selles treileris oli, mis mind võlus.
Ja mulle väga meeldis. Kohe päriselt. Meeldis, sest seda kosmosevärki oli võrdlemisi vähe. Kuigi sündmuskoht oli kosmoselaev. Aga see oli seal nagu taustaks. Pearõhk oli suhetel. Ja te ju teate, kui väga ma armastan suhteid.
Film pani mind igasugustele asjadele mõtlema. Suhete vallas siis. Omamoodi oleme ju kõik siin maa peal nagu reisijad. Ja kuigi meil võib kõik olemas olla, ning reis ise on vaimustav ning imeline, siis sellest ei piisa, kui meil pole seda kellegagi jagada. Ja soov ennast jagada võib saada nii tugevaks, et see halvab meie kaine mõistuse, muudab meid isekaks ja hoolimatuks.
Veel mõtlesin ma filmi vaadates sellele, et kui haavatavaks ma end läbi oma blogi muudan. Ma olen sellele aegajalt mõelnud küll, et äkki ma ei peaks nii palju end avama. Aga seda mitte sellepärast, et kaitsta lugejat, vaid kaitstes ennast. Ja nüüd ma mõtlen, et peaksin hoopis lugejaid kaitsma. Eriti neid vastassoost. Kirjasõnas jätan ma ikka normaalse ja isegi meeldiva inimese mulje. Mõni ime siis, et need vaesekesed kõik ära armuvad. Isegi need, kes mind päris elus kuidagi enda kõrvale pole tahtnud.
Ka sellele mõtlesin, et mis siis ikka on olulisem, kas reis ise või sihtkoht? Siin vist pole ühest vastust, sõltub igast indiviidist. Ja eks see olulisus võib elu jooksul ka muutuda. Näiteks siis kui jõuadki sihtkohta ja avastad, et see ei vastanudki ootustele. Või kui sihtkoht on kättesaamatu. Kas jääda kinni pessimismi ja terve elu halada selle üle, mida pole ja ei saagi olema või muuta suhtumist?
Nii et jah, mulle hirmsal kombel meeldis.
Kommentaarid
Postita kommentaar