"The American Meme"
Bert Marcus
2018 Netflix
Sai peaaegu vaadatud dokfilmi. Ma ei suutnud seda lõpuni jälgida. Nii ilge oli. See ropendamine ja labasused, sorry, pole minu jaoks. Seega, ehk ma ei peakski siin mingit arvamust avaldama, sest äkki seal lõpus oli mingi point, mis mulle kohale ei jõudnud ja minust oleks ebaõiglane möliseda. Seetõttu ma arvamust see kord ei avalda. Mitte konkreetse saate kohta vähemasti.
Uba oli, nii palju kui ma suutsin seda vaadata, selles, et võrreldes millenniumi algusaastatega, on praegu ikka palju kergem tuntuks saada. Oled õigel ajal õiges kohas ja bämm! Famous! Celebrity! Influencer! Ja mis kõige… ma kasutaks sõna kurvem - sa ei pea selleks isegi mitte midagi tegema. Sa oled kuulus, sest sa oled kuulus. Saates näidati neid, kellel on Instagramis miljoneid jälgijaid ja kuidas nad tunnevad nendega suuremat sidet, kui oma pereliikmetega. Noh, nii kahe sõnaga kokku võttes oli sisu selline.
Natuke olen ma kuulsaks saamisest varem ka kirjutanud. Nimelt, et see pole minu jaoks. Ma mõistan, kuidas see välja ütlemine selle blogi valguses paistab, aga nii on. Ma ei saa eitada, et klikid on meeldivad, aga samavõrra on nad ka hirmsad. Sest ma ei tea ju kes on kliki taga. Kuidas tema tajub minu lugu. Ja mitte, et see oleks kuidagi määrav, aga eks ma hinges ikkagi ju soovin, et mind mõistetaks.
Kui ma tahaks lihtsalt olla kuulus, kuulus olemise pärast, siis olen veendunud, et see ei käiks mulle ka üle jõu. Eriti meie konnatiigis. Mõned paljad pildid, mõned vanad tuttavad ja koos nendega poseerimine, mingid intrigeerivad väljaütlemised ja voila!
Ja just see, et see kõik on tegelikkuses nii lihtne, see ongi minu jaoks hirmus. Sest, kui see läheb kontrolli alt välja, siis sa ei saa sellele enam kätt ette panna. Võibolla kui ma noorem oleksin, või kui mul poleks lapsi, või ma oleksin teistsuguse iseloomuga, siis see mind ei hirmutaks ja ma hoopis naudiks seda.
Näiteks avastasin ma juba mitu kuud tagasi, et paar täiskasvanute sisuga saiti suunavad oma külastajad minu blogisse. Minu koodnimed on Jessica97 ja Monica22. See on kõik mis ma tean. Edasi pole ma uurinud, sest ma ei soovi oma IP aadressiga siduda siivutu sisuga brauseri ajalugu. Miks ja kuidas minu blogi nende huviorbiiti on sattunud, käib mulle üle mõistuse. Noh, ok, äkki on paar sellist kahemõttelise sisuga teemat olnud, aga noh, siin peab ikka väga palju juurde fantaseerima. Fain, mõned pildid on ka sellised, mis võiks katolikukooli õppalajuhatajal riivatud tunded äratada. Ju siis mõnele läheb selline asi peale. Maailm on täis igasugu friike. Kui mõnele meeldib vaadata, kuidas ülekaalulised burgereid söövad ja teine saab kaifi sellest, et keegi sokke jalast ära võtab, siis ilmselt leidub ka neid kellele minusugune tuustine pereema võib mingit hella kohta puudutada. Ja just see ongi väga õudne.
Bert Marcus
2018 Netflix
Sai peaaegu vaadatud dokfilmi. Ma ei suutnud seda lõpuni jälgida. Nii ilge oli. See ropendamine ja labasused, sorry, pole minu jaoks. Seega, ehk ma ei peakski siin mingit arvamust avaldama, sest äkki seal lõpus oli mingi point, mis mulle kohale ei jõudnud ja minust oleks ebaõiglane möliseda. Seetõttu ma arvamust see kord ei avalda. Mitte konkreetse saate kohta vähemasti.
Uba oli, nii palju kui ma suutsin seda vaadata, selles, et võrreldes millenniumi algusaastatega, on praegu ikka palju kergem tuntuks saada. Oled õigel ajal õiges kohas ja bämm! Famous! Celebrity! Influencer! Ja mis kõige… ma kasutaks sõna kurvem - sa ei pea selleks isegi mitte midagi tegema. Sa oled kuulus, sest sa oled kuulus. Saates näidati neid, kellel on Instagramis miljoneid jälgijaid ja kuidas nad tunnevad nendega suuremat sidet, kui oma pereliikmetega. Noh, nii kahe sõnaga kokku võttes oli sisu selline.
Natuke olen ma kuulsaks saamisest varem ka kirjutanud. Nimelt, et see pole minu jaoks. Ma mõistan, kuidas see välja ütlemine selle blogi valguses paistab, aga nii on. Ma ei saa eitada, et klikid on meeldivad, aga samavõrra on nad ka hirmsad. Sest ma ei tea ju kes on kliki taga. Kuidas tema tajub minu lugu. Ja mitte, et see oleks kuidagi määrav, aga eks ma hinges ikkagi ju soovin, et mind mõistetaks.
Kui ma tahaks lihtsalt olla kuulus, kuulus olemise pärast, siis olen veendunud, et see ei käiks mulle ka üle jõu. Eriti meie konnatiigis. Mõned paljad pildid, mõned vanad tuttavad ja koos nendega poseerimine, mingid intrigeerivad väljaütlemised ja voila!
Ja just see, et see kõik on tegelikkuses nii lihtne, see ongi minu jaoks hirmus. Sest, kui see läheb kontrolli alt välja, siis sa ei saa sellele enam kätt ette panna. Võibolla kui ma noorem oleksin, või kui mul poleks lapsi, või ma oleksin teistsuguse iseloomuga, siis see mind ei hirmutaks ja ma hoopis naudiks seda.
Näiteks avastasin ma juba mitu kuud tagasi, et paar täiskasvanute sisuga saiti suunavad oma külastajad minu blogisse. Minu koodnimed on Jessica97 ja Monica22. See on kõik mis ma tean. Edasi pole ma uurinud, sest ma ei soovi oma IP aadressiga siduda siivutu sisuga brauseri ajalugu. Miks ja kuidas minu blogi nende huviorbiiti on sattunud, käib mulle üle mõistuse. Noh, ok, äkki on paar sellist kahemõttelise sisuga teemat olnud, aga noh, siin peab ikka väga palju juurde fantaseerima. Fain, mõned pildid on ka sellised, mis võiks katolikukooli õppalajuhatajal riivatud tunded äratada. Ju siis mõnele läheb selline asi peale. Maailm on täis igasugu friike. Kui mõnele meeldib vaadata, kuidas ülekaalulised burgereid söövad ja teine saab kaifi sellest, et keegi sokke jalast ära võtab, siis ilmselt leidub ka neid kellele minusugune tuustine pereema võib mingit hella kohta puudutada. Ja just see ongi väga õudne.
Lihtsalt annan teada, et mul on samuti viimasel ajal sellistelt saitidelt liiklust tulnud, ma arvan, et see on mingi muu asi, kui päris viited sealt. Igatahes vahepeal tuli suurem liiklus ka täiesti süütutelt lehtedelt, kust ma mitte mingit viidet enda blogile ei leidnud, ilmselt selle porriga sama teema.
VastaKustutaHea teada ☺️, ma juba natuke muretsesin 🤪. Pidasin plaani pildid maha võtta ja asendada sooneutraalsete akvarellidega.
Kustuta