Ei, Volliga veel kõik hästi. Hing nööriga kaelas ja lonkab kahe karguga nii, et pole asigi. Ja ka kütusepaak on enam-vähem poole peal, seega ei otsi ma uut transpordivahendit. Pigem isegi vastupidi. Mängin vahel mõttega ise hoopis küüti pakkuda.
Nii kaua kui ma ennast tean ja kui teisi uskuda, siis juba pisut enne seda, olen ma armastanud hirmsal kombel autoga sõita. Ise juhtida on muidugi eriline rõõm, aga lepin ka kõrvalistuja rollis. Isa sõitis mul kunagi taksot. Kaheksakümnendate lõpus. Ja vahel võttis ta mindki nendele sõitudele kaasa. Kuidas ma seda armastasin! Sõita autoga linna peal ringi, näha erinevaid inimesi ja piiluda nende eludesse. Üle mõistuse ossom! Eks sellel oli ka oma varjupool. Aeg oli selline. Rahutu.
Aga mingi romantiline ettekujutlus taksojuhi ametist on siiski südamesse jäänud.
Seetõttu olen ma aegajalt mõelnud, et juhul kui kõik siin kokku jookseb, excel ei klapi ja word peksab segast, siis saan ma alati võtta Volli, tõmmata äpi ja hakata FIEks. Mõelge nüüd ise kui palju blogimaterjali sealt tuleks!
Aga minuga kipub ikka nii olema, et mõtted on mul lennukad, reaalis ei tee ilma tungiva vajaduseta eriti ühtegi üleliigset liigutust. Kuulan maad ja kaalun poolt ja vastuhääli. Olen küsinud Uberi ja Taxify juhtidelt, et mida nemad ütlevad, et kas tasub ära ja kas on vahva. Pigem on mulle soovitatud, et kogemus on tore ja teoorias on võimalik isegi raha teenida. Üks tuttav rääkis, et tema oli ka proovinud Uberit sõita, aga ei suutnud pikalt, sest kliendid ajasid ta vihaseks. Noh, näiteks ei saanud ta aru, et kui autol on kaks külge ja mõlemal küljel on uksed, siis miks peavad kliendid ühest uksest sisse pressima ja siis tagaistmel akrobaatikat tegema. Kaldun arvama, et ma olen sama tüüpi inimene ja sellised lauslollused ajaksid mind ka vihale.
Ühel õhtul oli mul au sõidutada pisut joogist seltskonda. Kõik omad inimesed, of course, aga ikkagi, mina olin juht ja nemad reisijad. Esiteks üks nuias, et ma ikkagi tal sõita lubaks. Siis keegi ägises, et liiga vähe ruumi on jalgadel. Aknaid avati ja suleti (ei olnud lapsed, täiskasvanud inimesed). Karjuti kõrval sõitvate autojuhtide kohta nilbusi. Kästi kiirust ületada. Muusikamaitse ei sobinud. No ja tippi ka keegi ei jätnud. Hea veel, et roopi ei pandud. Ühesõnaga, väga ebalahe. Aga naljakas.
Nüüd siis pikad pühad ees ja vaadake, äkki ma leidun mõnes äpis. Saate ka lõpuks Vollit istmiku all tunda.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Nii kaua kui ma ennast tean ja kui teisi uskuda, siis juba pisut enne seda, olen ma armastanud hirmsal kombel autoga sõita. Ise juhtida on muidugi eriline rõõm, aga lepin ka kõrvalistuja rollis. Isa sõitis mul kunagi taksot. Kaheksakümnendate lõpus. Ja vahel võttis ta mindki nendele sõitudele kaasa. Kuidas ma seda armastasin! Sõita autoga linna peal ringi, näha erinevaid inimesi ja piiluda nende eludesse. Üle mõistuse ossom! Eks sellel oli ka oma varjupool. Aeg oli selline. Rahutu.
Aga mingi romantiline ettekujutlus taksojuhi ametist on siiski südamesse jäänud.
Seetõttu olen ma aegajalt mõelnud, et juhul kui kõik siin kokku jookseb, excel ei klapi ja word peksab segast, siis saan ma alati võtta Volli, tõmmata äpi ja hakata FIEks. Mõelge nüüd ise kui palju blogimaterjali sealt tuleks!
Aga minuga kipub ikka nii olema, et mõtted on mul lennukad, reaalis ei tee ilma tungiva vajaduseta eriti ühtegi üleliigset liigutust. Kuulan maad ja kaalun poolt ja vastuhääli. Olen küsinud Uberi ja Taxify juhtidelt, et mida nemad ütlevad, et kas tasub ära ja kas on vahva. Pigem on mulle soovitatud, et kogemus on tore ja teoorias on võimalik isegi raha teenida. Üks tuttav rääkis, et tema oli ka proovinud Uberit sõita, aga ei suutnud pikalt, sest kliendid ajasid ta vihaseks. Noh, näiteks ei saanud ta aru, et kui autol on kaks külge ja mõlemal küljel on uksed, siis miks peavad kliendid ühest uksest sisse pressima ja siis tagaistmel akrobaatikat tegema. Kaldun arvama, et ma olen sama tüüpi inimene ja sellised lauslollused ajaksid mind ka vihale.
Ühel õhtul oli mul au sõidutada pisut joogist seltskonda. Kõik omad inimesed, of course, aga ikkagi, mina olin juht ja nemad reisijad. Esiteks üks nuias, et ma ikkagi tal sõita lubaks. Siis keegi ägises, et liiga vähe ruumi on jalgadel. Aknaid avati ja suleti (ei olnud lapsed, täiskasvanud inimesed). Karjuti kõrval sõitvate autojuhtide kohta nilbusi. Kästi kiirust ületada. Muusikamaitse ei sobinud. No ja tippi ka keegi ei jätnud. Hea veel, et roopi ei pandud. Ühesõnaga, väga ebalahe. Aga naljakas.
Nüüd siis pikad pühad ees ja vaadake, äkki ma leidun mõnes äpis. Saate ka lõpuks Vollit istmiku all tunda.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Kommentaarid
Postita kommentaar