Põrkasin kokku endise kolleegiga. Töötasime kunagi lähedalt koos ja sai jagatud rohkem, kui tavaks. Tema mulle ja mina vastu. Viimasest kohtumisest paus, pisut üle kahe aasta. Käisime lõunal. Küsis mult, et kas mu usk ikka veel takistab mul elu elamast?
Mõte tema küsimuse taga, ma arvan, oli selles et teadis minu loobumist ühest, kes oleks pidanud jääma. Põhjuseid oli teisigi, aga väheoluline polnud ka minu vagadus, selles ühes asjas. Too ütles lahkudes, et olin valinud oma Jumala tema asemel ja teisejärguline ta olla ei soovinud.
Niisiis, kas mu usk takistab mul elu elamast? Küsija vaatenurgast, võib see näida nii. Sest küsija jaoks on mehe olemasolu olulisem, kui Jumala olemasolu. Tunnistan, Jumala olemasolu ei takista tingimata mehe olemasolu. Takistab juhul, kui mees ei tunnista Jumala olemasolu või tema olulisust. Minu jaoks takistab. Meeste jaoks, kellega riivamisi põrkun, on takistuseks teised asjad. Asjad, milles minu jaoks on Jumala olemasoluga arvestamine olulisem, kui mehe vajaduste eest hoolitsemine. Esiteks kannan hoolt oma hinge eest, siis selle teise asja. Meestel, neil on tagurpidi. Meestel, keda riivamisi kohtan, see on.
Et siis järelikult takistab?
Noh, takistab. Kui vaadata puht must-valgelt. Aga millal see maailm tegelikult on must-valge? Kas mitte viiskümmend halli varjundit? Millises otsas hallil alal oled, see sõltub sinu eelistustest. Üks ei saa olla parem kui teine. Mina ei ütle, et üks on parem. Et minu hall on valgem, kui sinu oma. See sõltub ju sellest kummast otsast vaadata. Minu hall on minu jaoks valge. Kas see tähendab, et sinu hall on sellepärast must? Las mul olla minu hall. Ära tule seda mulle must-valgeks rääkima.
Ma pole alati olnud hall. Oli aeg, kui olin must. Enda silmis must. Ja see ei teinud mind valgemaks. Ei muutnud mu elu elamisväärsemaks, paremaks, takistustevabaks. Olid teised takistused. Palju suuremad. Ma ei soovi enam kunagi neid takistusi ja valin igal hetkel selle teise. Selle, mis laseb mul olla hall. Minu enda silmis, selles heledamas otsas.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Mõte tema küsimuse taga, ma arvan, oli selles et teadis minu loobumist ühest, kes oleks pidanud jääma. Põhjuseid oli teisigi, aga väheoluline polnud ka minu vagadus, selles ühes asjas. Too ütles lahkudes, et olin valinud oma Jumala tema asemel ja teisejärguline ta olla ei soovinud.
Niisiis, kas mu usk takistab mul elu elamast? Küsija vaatenurgast, võib see näida nii. Sest küsija jaoks on mehe olemasolu olulisem, kui Jumala olemasolu. Tunnistan, Jumala olemasolu ei takista tingimata mehe olemasolu. Takistab juhul, kui mees ei tunnista Jumala olemasolu või tema olulisust. Minu jaoks takistab. Meeste jaoks, kellega riivamisi põrkun, on takistuseks teised asjad. Asjad, milles minu jaoks on Jumala olemasoluga arvestamine olulisem, kui mehe vajaduste eest hoolitsemine. Esiteks kannan hoolt oma hinge eest, siis selle teise asja. Meestel, neil on tagurpidi. Meestel, keda riivamisi kohtan, see on.
Et siis järelikult takistab?
Noh, takistab. Kui vaadata puht must-valgelt. Aga millal see maailm tegelikult on must-valge? Kas mitte viiskümmend halli varjundit? Millises otsas hallil alal oled, see sõltub sinu eelistustest. Üks ei saa olla parem kui teine. Mina ei ütle, et üks on parem. Et minu hall on valgem, kui sinu oma. See sõltub ju sellest kummast otsast vaadata. Minu hall on minu jaoks valge. Kas see tähendab, et sinu hall on sellepärast must? Las mul olla minu hall. Ära tule seda mulle must-valgeks rääkima.
Ma pole alati olnud hall. Oli aeg, kui olin must. Enda silmis must. Ja see ei teinud mind valgemaks. Ei muutnud mu elu elamisväärsemaks, paremaks, takistustevabaks. Olid teised takistused. Palju suuremad. Ma ei soovi enam kunagi neid takistusi ja valin igal hetkel selle teise. Selle, mis laseb mul olla hall. Minu enda silmis, selles heledamas otsas.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Kommentaarid
Postita kommentaar