Seda te kõik juba teate niigi peast, et ma olen igasugustele asjadele allergiline. Näiteks lolluste vastu, tolmu vastu, sõrmejälgede vastu aknaklaasil (muide, ma nägin seda küll, et keegi ajupuudulikkusega kodanik on jälle lumepalliga aknasse äsanud, ma saan su üks päev kätte, raisk!). Aga seda, et ma igasuguseid toiduaineid ei talu, see ilmselt tuleb mõningase üllatusena.
See tuli ka mulle üllatusena. Tõesõna! Ma olen alati olnud hea seedimisega ja kõhuhädade pärast pole pidanud vaevlema. Noh, selles mõtte, et ma võisin noorena ka raudnaelu seedida. Kui ma põhikoolis hoogsalt enda näljutamisega tegelesin, siis oli mul küll kõhuga jamasid. Isegi haiglas olin kaks nädalat sellepärast. Tehti uuringuid ja värki. Isegi kaamerat neelasin. Ei olnud äge. Diagnoos oli alatoitumine ja päädis asi sellega, et kooli medõde tuli mulle klassi järele ja talutas käe otsas koolisööklasse. Mis, te veel arvasite naiivselt, et on õhkõrn võimalus, et ma olen tegelikult normaalne inimene? Pfff…
Aga kui ma juba sõin, siis kõike. Polnud mul probleeme ei laktoosiga ega gluteeniga. Ja siis ühel hetkel hakkasin tundma, et pärast mõnda sööki on väga halb olla. Selline tunne, nagu oleks kive kugistanud. Kõht suur ees ja igatepidi vaev olla. Näiteks kartul on selline kurikaval juurikas, mis minus tohutut ebamugavust tekitab. Paprika. Tomat. Pirn. Kapsas. Õunad. Marineeritud köögiviljad.
Loomulikult ei saa ma öelda, et mul on nende toitude vastu allergia. Aga mingi talumatus siiski on. Kuigi ka see pole sada protsenti tõde. See sõltub. Kartul mulle väga maitseb. Ja kuigi ma seda kodus ei söö, siis väljas olles suratakse seda ju igale poole ja mina ei suuda neile vastu panna. Päras ma muidugi alati kahetsen, aga ei õpi. Ja vahel harva on nii, et mul pole pärast kartuli söömist viga kedagi. Näiteks Saaremaal käies, mitu korda sõin kartulit ja ei paisunud ma kolmekordseks selle tagajärjel. Mis paneb mind arvama, et asi pole üldse mitte kartulis vaid hoopis kõikides nendes mürkides, mida köögiviljadele pritsitakse. Esiteks kasvatamise käigus ja pärast veel säilitamise eesmärkidel. Seega oleks lahendus mahetoit. Ma arvan. See ökokraam, mis mu hammaste vahele siiani ära eksinud pole mulle nii suurt muljet veel avaldanud, et ma raatsiks selle eest neljakordset hinda maksta. Aga kes teab, ma võin ju ka rikkaks saada.
Kuna mu lapsed juba teavad, et ma erisugustele toiduainetele "allergiline" olen, siis kasutavad nad seda võtet ka ise. Ainult, et toitude suhtes, mis neile eriti ei maitse. Näiteks on üks kutt tatra vastu "allergiline", teine ei söö samal põhjusel kala. Väga leidlikud tüübid ma ütleks.
See tuli ka mulle üllatusena. Tõesõna! Ma olen alati olnud hea seedimisega ja kõhuhädade pärast pole pidanud vaevlema. Noh, selles mõtte, et ma võisin noorena ka raudnaelu seedida. Kui ma põhikoolis hoogsalt enda näljutamisega tegelesin, siis oli mul küll kõhuga jamasid. Isegi haiglas olin kaks nädalat sellepärast. Tehti uuringuid ja värki. Isegi kaamerat neelasin. Ei olnud äge. Diagnoos oli alatoitumine ja päädis asi sellega, et kooli medõde tuli mulle klassi järele ja talutas käe otsas koolisööklasse. Mis, te veel arvasite naiivselt, et on õhkõrn võimalus, et ma olen tegelikult normaalne inimene? Pfff…
Aga kui ma juba sõin, siis kõike. Polnud mul probleeme ei laktoosiga ega gluteeniga. Ja siis ühel hetkel hakkasin tundma, et pärast mõnda sööki on väga halb olla. Selline tunne, nagu oleks kive kugistanud. Kõht suur ees ja igatepidi vaev olla. Näiteks kartul on selline kurikaval juurikas, mis minus tohutut ebamugavust tekitab. Paprika. Tomat. Pirn. Kapsas. Õunad. Marineeritud köögiviljad.
Loomulikult ei saa ma öelda, et mul on nende toitude vastu allergia. Aga mingi talumatus siiski on. Kuigi ka see pole sada protsenti tõde. See sõltub. Kartul mulle väga maitseb. Ja kuigi ma seda kodus ei söö, siis väljas olles suratakse seda ju igale poole ja mina ei suuda neile vastu panna. Päras ma muidugi alati kahetsen, aga ei õpi. Ja vahel harva on nii, et mul pole pärast kartuli söömist viga kedagi. Näiteks Saaremaal käies, mitu korda sõin kartulit ja ei paisunud ma kolmekordseks selle tagajärjel. Mis paneb mind arvama, et asi pole üldse mitte kartulis vaid hoopis kõikides nendes mürkides, mida köögiviljadele pritsitakse. Esiteks kasvatamise käigus ja pärast veel säilitamise eesmärkidel. Seega oleks lahendus mahetoit. Ma arvan. See ökokraam, mis mu hammaste vahele siiani ära eksinud pole mulle nii suurt muljet veel avaldanud, et ma raatsiks selle eest neljakordset hinda maksta. Aga kes teab, ma võin ju ka rikkaks saada.
Kuna mu lapsed juba teavad, et ma erisugustele toiduainetele "allergiline" olen, siis kasutavad nad seda võtet ka ise. Ainult, et toitude suhtes, mis neile eriti ei maitse. Näiteks on üks kutt tatra vastu "allergiline", teine ei söö samal põhjusel kala. Väga leidlikud tüübid ma ütleks.
Kommentaarid
Postita kommentaar