Kuidas sünnivad hullud mõtted?

Ise olen süüdi. Kõiges. Esiteks selles, et hakkasin trenni tegema. Ja et see mulle meeldima hakkas. Et ma sellesse ära armusin ja sellest sõltuvus kujunes. Süüdi olen selles ka, et ma inimesi ahistan. Noh, vaatan neile otsa, kui nad räägivad. Ja ütlen neile asju. Näiteks, et mulle meeldib nende trenn. Ja küsin soovitusi. Ja hakkan neid Instagrammis jälitama.

Siis juhtubki, et nad hakkavad sind vastu jälitama. Ja kirjutavad sulle. Ja tahavad Facebookis su sõbraks saada. Ja siis kirjutavad sulle Messengeri. Ja saadavad sulle pilte oma trennist ja filmi. Ja siis teatavad, et nad lähevad võistlustele.

Ja siis hakkad sa mõtlema, et kuule, miks ma ei võiks minna?

Saate aru, jah? Niimoodi juhtubki, et sa pöörad ära ja lähed lolliks. Sest sa reaalselt mõtled, et miks mitte. Nagu naljata. Kujutad juba endale ette millised roosad liibuvad Niked sa Rademarist ostad ja kuidas sa seal võimled teiste ees.

Sest, sa arutled endamisi nõnda, nagunii kõik küsivad, et milleks sa nii palju trenni teed, eks ole. Siis on sul vähemalt neile midagi kosta selle peale. Veel mõtled sa, et sul ju polnudki aastaks 2019 mingit semihullumeelset ideed, kuidas eesti rahva ees põruda ja millest siis blogis aasta otsa halada ja lugejaid kaotada. Et miks siis see ei sobiks? Näiteks? Ja lisaks, eks ole, võistlustel on juba see adreka laks nii ülimalt lahe, et äkki sa isegi püstitad seal midagi. Noh, mingi isikliku rekordi.

Muidugi see on hirmus. Ja sa alahindad ennast mõeldes, et sa ei jaksa isegi kaks korda oma keha raskust tõmmata. Ja kükiga on ka halvasti, selle põlve pärast. Ühesõnaga, hakkab enesealalhoiu instinkt tööle. Et milleks mul on vaja vanas eas veel noortega võidu, onju?

Aga see teine, treener, see keda sa ahistad ja jälitad, tema räägib sellest nii vaimustunult, et sa mõtled: "ma tahan ka!"

Aga kas ma ikka tahan? On mul seda vaja? Äkki ma tulen viimaseks ja siis pean Eestist ära kolima, silmad häbi täis? Sest ma ei tee ju sporti tegelikult selleks, et mingit autasu saada. Mulle lihtsalt meeldib. Samas, ikka väike võistlusmoment on. Ikka ju libistan tahtmatult pilgu teistele ja raskustele mida nad vallutada üritavad. Ja mõelge, mis siis kui selgub, et ma polegi kõige-kõige viimasem luuser vaid kõigest eelviimane? Ma ju natuke juba tean, mis on raskused, millega minu kaalukategoorias tegeletakse ja ei jää ma nendest maha midagi nii hirmsasti. Kui ma ainult käiks veidi mõnel võistlusel, viskaks potentsiaalsetele konkurentidele pilgu peale ja avastaks, et heh! ma amatööri kohta täitsa norm ju, äkki ma siis tahan ka kuhugi endast mingit märki maha jätta. Loodetavasti mitte märga. Teate, sinna kükiraskuse alla.

Ma ei tea. On mul mõtet selle mõttega mängida? Kaotate veel viimase lootuse minu tervesse mõistusesse?