Reedel läksin trenni. Meie treener oli parasjagu soojal maal mere ääres päikest nautimas, kui meie teised, lihtsurelikud, läbi tuisu ja tormi, ronisime reede hilisõhtul spordiklubisse, et üks võõras tuleks ja meile ette näitaks kuidas kükitada, väljaasteid teha ja plaksutades mööda saali joosta. Seisime seal kõik n+1 naist nagu üks mees, treeningpilet higises pihus ja ootasime. Ootasime viis minutit. Ja peale seda veel natuke.
Ootamisega on mul pahasti. Ma nimelt ei salli seda. Loomulikult pole ma mingi erand. Kellele ikka nii väga meeldib oma aega raisata passimise peale, eks ole? Aga eestlased on meil kannatlikumad kui mina, pooleestlane, et mitte öelda poolvenelane. Kuni teised seal niheledes edasi ootasid, läksin mina uurima, et mida hekki nagu!
MyFitnessi regulaarne külastaja olen ma olnud alates 2015 aastast. Nende aastate jooksul on juhtunud kolm korda, et olen pidanud treenerit ootama. Kaks korda Kristiine klubis ja üks kord siis Mustamäel, möödunud reedel. Suures plaanis ma ütleks, et päris hea.
Liialdamata ütlen, et hilinemist võtan ma isikliku solvanguna. Jah, ma saan aru, et kõike võib juhtuda ja on juhtunud ka minul. Elu on ettearvamatu. Samas, mõnel juhtub seda kuidagi tihedamini kui teistel. Ja mis mind selliste inimeste puhul jõhkralt vihale ajab on see, et vabandusi leidub alati. Kõige vahvam on "mul on lapsed". So what? Mul on ka. Tahate teada, kui tihti ma laste pärast olen kuhugi hiljaks jäänud? Noh, ma võin julgelt väita, et umbes kolm korda kogu lapsevanemaks olemise ajal. Sest, news flash - lapsed sõltuvad oma vanematest. Kui sa tead, et su tiburullike unistab, siis arvesta sellega, pane telekas kinni, mine talle appi, hakake varem sättima. Pole vaja laste kraesse oma planeerimatust veeretada.
Ühe tuttava noormehega oli mul sel teemal tõsine jutuajamine. Ei saa öelda, et me otseselt sõbrad oleksime, aga piisavalt head perekonnatuttavad. Ja inimene, siin juures mainin, et vallaline ja lastetu, jääb 80% ajast igale üritusele hiljaks. Kaasaarvatud nendele, kus ta ise on ürituse läbiviija. Kõik siis kannatlikult istuvad ja ootavad. Aga mina ei ole ju kannatlik. Rääkisin siis temaga, nagu ema lapsega, sest ega ta väga palju vanem ei ole kui minu jubinad. Ütlesin, et sellega, kui ta alati hilineb, saadab ta teistele välja sõnumi, et mina olen tähtsam kui teie, sest minu aeg on väärtuslikum kui teie aeg. Rõhutasin, kui ääretult lugupidamatu see teiste vastu on. Tõin näiteks oma pojad, mõnevõrra nooremad kui tema ja mainisin, et sõltumata sellest, kas me läheme poistega kuhugi koos või eraldi, siis poisid ei hiline, järelikult ei saa ka tema väita, et ta alles noor ja rumal. Poiss kuulas mind, ütles et polegi sellele nii mõelnud, aga nõustus minuga ja lubas end kokku võtta. Ja tema auks ma pean ütlema, et seda ta ka on. Ja ei, te ei pea kartma, ma ei riielnud, rahulikult väljendasin oma seisukohta ja tema rääkis enda vaatenurgast. Läksime sõpradena laiali. Niivõrd, kuivõrd….
Samas, ma pean üles tunnistama, et on üks olukord, kuhu ma ise olen korduvalt hilinenud. Ja mitte kogemata, vaid lausa meelega. (Ma annan teile nüüd paar hetke selle väite seedimiseks. Vaadake allolevat pilti ja kui olete end kogunud, siis võite edasi lugeda.)
Nimelt, kuna ma olen punktuaalne ja reeglina eelistan olla kohal pigem veidi varem kui minut hiljem, siis kohtingutele ma ei taha kunagi esimesena jõuda. Ja nii olen ma paar korda ümber kohviku jalutanud ja aega viitnud, et esimesena mitte kohal olla, sest see tundub minu enda jaoks pisut meeleheitlik. Noh, et kuidas ma seal istun juba veerand tundi varem ja kohvi lürbin, närviliselt sõrmenukke ragistades ja iga kohvikusse siseneja suunas rahutuid pilke heites? Parem juba õues pakase käes tuisku trotsides kinganinaga purikaid toksida ja moodsalt hilineda.
Nõup, pole lootustki, et minus veel kübeke normaalsust on. Ikka täisveidrik.
Aga mis puutub reedesse, siis selgus, et asendustreener oli unustanud tulla. Õnneks oli üks teine treener seal ripakil ja nõus asendustrenni tegema. Ja pärast veel sain sellise ilusa tekstisõnumi. No loomulikult ei saanud ma siis enam pikka viha pidada. Lõpp hea kõik hea!
Ootamisega on mul pahasti. Ma nimelt ei salli seda. Loomulikult pole ma mingi erand. Kellele ikka nii väga meeldib oma aega raisata passimise peale, eks ole? Aga eestlased on meil kannatlikumad kui mina, pooleestlane, et mitte öelda poolvenelane. Kuni teised seal niheledes edasi ootasid, läksin mina uurima, et mida hekki nagu!
MyFitnessi regulaarne külastaja olen ma olnud alates 2015 aastast. Nende aastate jooksul on juhtunud kolm korda, et olen pidanud treenerit ootama. Kaks korda Kristiine klubis ja üks kord siis Mustamäel, möödunud reedel. Suures plaanis ma ütleks, et päris hea.
Liialdamata ütlen, et hilinemist võtan ma isikliku solvanguna. Jah, ma saan aru, et kõike võib juhtuda ja on juhtunud ka minul. Elu on ettearvamatu. Samas, mõnel juhtub seda kuidagi tihedamini kui teistel. Ja mis mind selliste inimeste puhul jõhkralt vihale ajab on see, et vabandusi leidub alati. Kõige vahvam on "mul on lapsed". So what? Mul on ka. Tahate teada, kui tihti ma laste pärast olen kuhugi hiljaks jäänud? Noh, ma võin julgelt väita, et umbes kolm korda kogu lapsevanemaks olemise ajal. Sest, news flash - lapsed sõltuvad oma vanematest. Kui sa tead, et su tiburullike unistab, siis arvesta sellega, pane telekas kinni, mine talle appi, hakake varem sättima. Pole vaja laste kraesse oma planeerimatust veeretada.
Ühe tuttava noormehega oli mul sel teemal tõsine jutuajamine. Ei saa öelda, et me otseselt sõbrad oleksime, aga piisavalt head perekonnatuttavad. Ja inimene, siin juures mainin, et vallaline ja lastetu, jääb 80% ajast igale üritusele hiljaks. Kaasaarvatud nendele, kus ta ise on ürituse läbiviija. Kõik siis kannatlikult istuvad ja ootavad. Aga mina ei ole ju kannatlik. Rääkisin siis temaga, nagu ema lapsega, sest ega ta väga palju vanem ei ole kui minu jubinad. Ütlesin, et sellega, kui ta alati hilineb, saadab ta teistele välja sõnumi, et mina olen tähtsam kui teie, sest minu aeg on väärtuslikum kui teie aeg. Rõhutasin, kui ääretult lugupidamatu see teiste vastu on. Tõin näiteks oma pojad, mõnevõrra nooremad kui tema ja mainisin, et sõltumata sellest, kas me läheme poistega kuhugi koos või eraldi, siis poisid ei hiline, järelikult ei saa ka tema väita, et ta alles noor ja rumal. Poiss kuulas mind, ütles et polegi sellele nii mõelnud, aga nõustus minuga ja lubas end kokku võtta. Ja tema auks ma pean ütlema, et seda ta ka on. Ja ei, te ei pea kartma, ma ei riielnud, rahulikult väljendasin oma seisukohta ja tema rääkis enda vaatenurgast. Läksime sõpradena laiali. Niivõrd, kuivõrd….
Samas, ma pean üles tunnistama, et on üks olukord, kuhu ma ise olen korduvalt hilinenud. Ja mitte kogemata, vaid lausa meelega. (Ma annan teile nüüd paar hetke selle väite seedimiseks. Vaadake allolevat pilti ja kui olete end kogunud, siis võite edasi lugeda.)
 |
| Ei saa mina aru kuidas kõik teised nii ilusad jäävad selfidel. Mul on alati resting bitch face ees. Masendav! |
Nimelt, kuna ma olen punktuaalne ja reeglina eelistan olla kohal pigem veidi varem kui minut hiljem, siis kohtingutele ma ei taha kunagi esimesena jõuda. Ja nii olen ma paar korda ümber kohviku jalutanud ja aega viitnud, et esimesena mitte kohal olla, sest see tundub minu enda jaoks pisut meeleheitlik. Noh, et kuidas ma seal istun juba veerand tundi varem ja kohvi lürbin, närviliselt sõrmenukke ragistades ja iga kohvikusse siseneja suunas rahutuid pilke heites? Parem juba õues pakase käes tuisku trotsides kinganinaga purikaid toksida ja moodsalt hilineda.
Nõup, pole lootustki, et minus veel kübeke normaalsust on. Ikka täisveidrik.
Aga mis puutub reedesse, siis selgus, et asendustreener oli unustanud tulla. Õnneks oli üks teine treener seal ripakil ja nõus asendustrenni tegema. Ja pärast veel sain sellise ilusa tekstisõnumi. No loomulikult ei saanud ma siis enam pikka viha pidada. Lõpp hea kõik hea!
Kommentaarid
Postita kommentaar