Mul on mitu sõbrannat, kes on ühel või teisel põhjusel otsustanud taimetoitluse kasuks. On neid kes teevad seda süümelistel kaalutlustel, teised tervise pärast. Neid, kes seda moe pärast teeksid, selliseid sõbrannasid mul pole. Kuna keegi neist ei kirtsuta nina ega pöörita silmi, kui mina samal ajal veiseburgerit või lambaribi järan, on kõik hästi. Ja nagu lojaalne lugeja teab, siis olen ma isegi vahel mõelnud, et prooviks. Ühe sõbranna pealt, kes justnimelt tervise tõttu on olnud sunnitud loomsed toiduained vahetama taimsete vastu, näen, et veganlus ei ole üldse mitte lihtne elustiil.
Otsustasime, et käime uues keskuses jalutamas ja kohvitamas. Enne minekut tegi sõbranna uurimustööd. Vaatas üle toidukohad ja seal pakutavad menüüd. Valis välja resto kuhu minna. Loomulikult enne seda vihastas surmani, et nii vähestes kohtades üldse vegantoite pakutakse.
Saime siis keskuses kokku ja läksime Tokumarusse. Esiteks vahetasime me kohe lauda, sest laud oli eelmistest klientidest väga must ning lisaks olid seal kõvad toolid. Pehmema istekoha leidsime, aga ka seal oli laud rokane. Toodi meile menüüd ja mis selgus - selles konkreetses Tokumarus ei olnud neid vegantoite, mis sõbranna oli endale välja valinud. Aga olgu, võttis siis midagi muud. Palusime ka laua puhtaks pühkida. "Jah, loomulikult!" lubati meile. Tuli siis neiu kaltsuga ja nühkis meie valvsa pilgu all. Nühkis natuke siit ja natuke sealt. Väga raske oli niisama istuda ja seda õnnetust pealt vaadata. Hirmsasti oleks tahtnud kätte võtta ja see neetud laud ise ära pesta. Otsustasime sõbrannaga, et järgmine kord võtame autost oma niisked salvrätikud kaasa ja teeme ise ära. Valutum, kõigile osapooltele.
Kuna ka kooki selles "restos" meile ei tahetud pakkuda, siis lonkisime edasi. Esimene suurem nälg oli kustutatud ja seetõttu käisime mööda keskust ja lugesime teiste söögikohtade menüüsid, noh, et kas ehk kusagil mõnd vegan magustoitu pakutakse. Meie ei leidnud. Lõpuks jõudsime Gustavi kohvikusse ja kuna me oleme korduvalt Mustamäe Keskuse Gustavis kohvitamas käinud ja teame, et seal on vegankooke, siis olime veendunud, et ka über-super-mega-ultra T1 Mallis on. Üldse oli seal koogivalik pehmelt öeldes niru. Minu jaoks lihtne, sest Mustamäel langen ma alati masendusse liiga suure valiku tõttu. Nüüd oli ainult kaks kooki, mis mind veidike kõnetasid. Sõbrannal oli jälle mõnevõrra keerulisem. Ta pidi küsima. Väideti, et see siin on vegan. Sõbranna veel imestas, et miks siis koogi juures ei võiks vastavat indikaatorit olla ja küsis ka teist korda, et kas teenindaja on ikka kindel, et vegan? Pööritati silmi ja öeldi, et loomulikult.
Loomulikult läks sõbranna koju ja googledas menüüd ja koostisosi. Arvake kolm korda, kas oli vegan kook?
Jah, tehakse nalja küll, et oh te veganid olete nii kurjad kogu aeg, sööge parem natuke liha ja kohe olete rõõmsamad. Aga kui inimesel on tõesti halb pärast iga piimatoodet ja lihaampsu ja ainuke mõeldav eluviis on taimetoit, siis see pole naljakas. Ja ma tean omast käest, kui kurjaks ma lähen, kui ma olen näljane. Ma ei kujuta isegi ette, kui vihane ma oleksin olukorras, kus ma olen näljane ja toit on küll olemas, aga ma ei saa seda süüa, sest pärast seda on mul mitu päeva jõhkrad valud ja iiveldus. Mis asja juures kõige arusaamatum, veganlus pole mingi uus nähtus. Ja ilmselgelt ka mitte mööduv. Pigem tundub mulle, et see süveneb. Miks siis kaupmehed seda enda kasuks ära ei kasuta?
Keskusest endast ka. Mitte, et see kuigi originaalne oleks - aga milleks seda vaja oli? Millega ta eristub kõikidest teistest? Täpselt samad söögikohad, samad kauplused ja samad meelelahutusasutused. Jah, okei, ta on suurem ja üks-kaks poodi on erilisemad, üks-kaks restot on unikaalsemad. Aga 90% ulatuses on ta ikka sama nagu kõik teised. Ja mis mulle endale veel söögikohtade juures silma hakkas oli see, et väga vähe oli kohtasid, mis oleksid kutsunud sisse. Väiksed lauad ja kõvad toolid - söökla! Milleks?
Aga noh, rahvast oli kõvasti, ju siis teistele meeldib ja ma lihtsalt juba vana ja kibestunud ning ei saa asjadest aru.
Otsustasime, et käime uues keskuses jalutamas ja kohvitamas. Enne minekut tegi sõbranna uurimustööd. Vaatas üle toidukohad ja seal pakutavad menüüd. Valis välja resto kuhu minna. Loomulikult enne seda vihastas surmani, et nii vähestes kohtades üldse vegantoite pakutakse.
Saime siis keskuses kokku ja läksime Tokumarusse. Esiteks vahetasime me kohe lauda, sest laud oli eelmistest klientidest väga must ning lisaks olid seal kõvad toolid. Pehmema istekoha leidsime, aga ka seal oli laud rokane. Toodi meile menüüd ja mis selgus - selles konkreetses Tokumarus ei olnud neid vegantoite, mis sõbranna oli endale välja valinud. Aga olgu, võttis siis midagi muud. Palusime ka laua puhtaks pühkida. "Jah, loomulikult!" lubati meile. Tuli siis neiu kaltsuga ja nühkis meie valvsa pilgu all. Nühkis natuke siit ja natuke sealt. Väga raske oli niisama istuda ja seda õnnetust pealt vaadata. Hirmsasti oleks tahtnud kätte võtta ja see neetud laud ise ära pesta. Otsustasime sõbrannaga, et järgmine kord võtame autost oma niisked salvrätikud kaasa ja teeme ise ära. Valutum, kõigile osapooltele.
Kuna ka kooki selles "restos" meile ei tahetud pakkuda, siis lonkisime edasi. Esimene suurem nälg oli kustutatud ja seetõttu käisime mööda keskust ja lugesime teiste söögikohtade menüüsid, noh, et kas ehk kusagil mõnd vegan magustoitu pakutakse. Meie ei leidnud. Lõpuks jõudsime Gustavi kohvikusse ja kuna me oleme korduvalt Mustamäe Keskuse Gustavis kohvitamas käinud ja teame, et seal on vegankooke, siis olime veendunud, et ka über-super-mega-ultra T1 Mallis on. Üldse oli seal koogivalik pehmelt öeldes niru. Minu jaoks lihtne, sest Mustamäel langen ma alati masendusse liiga suure valiku tõttu. Nüüd oli ainult kaks kooki, mis mind veidike kõnetasid. Sõbrannal oli jälle mõnevõrra keerulisem. Ta pidi küsima. Väideti, et see siin on vegan. Sõbranna veel imestas, et miks siis koogi juures ei võiks vastavat indikaatorit olla ja küsis ka teist korda, et kas teenindaja on ikka kindel, et vegan? Pööritati silmi ja öeldi, et loomulikult.
Loomulikult läks sõbranna koju ja googledas menüüd ja koostisosi. Arvake kolm korda, kas oli vegan kook?
Jah, tehakse nalja küll, et oh te veganid olete nii kurjad kogu aeg, sööge parem natuke liha ja kohe olete rõõmsamad. Aga kui inimesel on tõesti halb pärast iga piimatoodet ja lihaampsu ja ainuke mõeldav eluviis on taimetoit, siis see pole naljakas. Ja ma tean omast käest, kui kurjaks ma lähen, kui ma olen näljane. Ma ei kujuta isegi ette, kui vihane ma oleksin olukorras, kus ma olen näljane ja toit on küll olemas, aga ma ei saa seda süüa, sest pärast seda on mul mitu päeva jõhkrad valud ja iiveldus. Mis asja juures kõige arusaamatum, veganlus pole mingi uus nähtus. Ja ilmselgelt ka mitte mööduv. Pigem tundub mulle, et see süveneb. Miks siis kaupmehed seda enda kasuks ära ei kasuta?
Keskusest endast ka. Mitte, et see kuigi originaalne oleks - aga milleks seda vaja oli? Millega ta eristub kõikidest teistest? Täpselt samad söögikohad, samad kauplused ja samad meelelahutusasutused. Jah, okei, ta on suurem ja üks-kaks poodi on erilisemad, üks-kaks restot on unikaalsemad. Aga 90% ulatuses on ta ikka sama nagu kõik teised. Ja mis mulle endale veel söögikohtade juures silma hakkas oli see, et väga vähe oli kohtasid, mis oleksid kutsunud sisse. Väiksed lauad ja kõvad toolid - söökla! Milleks?
Aga noh, rahvast oli kõvasti, ju siis teistele meeldib ja ma lihtsalt juba vana ja kibestunud ning ei saa asjadest aru.
Kommentaarid
Postita kommentaar