Ma teen vigu. Palju. Tihti. Vahel õpin, aga mitte alati. Üldiselt põen ma oma tehtud vigu põhjalikult ja kaua. Ma võin siiani punastada, kui mulle meenub, et kunagi üheksakümnendatel saatsin ühele klassikaaslasele smssi, milles oli komaviga. Või et ma laenasin sõbrannalt raamatu, mida ma pole siiani tagastanud. Vahel ei saa ma öö otsa rahu, sest mulle on meenunud, kuidas ma raamatupidajale saatsin ilma manuseta meili. Ja teate, need on isegi minu enda jaoks kõik suhteliselt leebed ja väikesed eksimused. Ma ei hakka parem kirjeldamagi stressi, mis kaasneb kraadi võrra kangemate pahanduste puhul.
Olen teadlikult üritanud sellest üle olla ja mõelda, et mis olnud see olnud ja parim, mis ma saan teha on sellest kogemusest õppida, edasi elada ja areneda.
Blogi on mul ehtne näide kahetsus-eksitus meetodist. Ja ma ei hakka jälle halama oma olematu grammatika ja komade pärast. Kaeblen sisuliste teemade üle seekord.
Üks asi on mõtted. Meil on kõigil erisuguseid mõtteid. Häid ja mitte nii häid. Usun, et me kõik oleme omal moel kitsarinnalised ja õelad. Lihtsalt enamik meist ei kirjuta sellest avalikult. Võibolla tal on juba piinlik, et selline paheline mõtegi ta pähe ära eksis. Aga mina õelutsen. Kirjutan, et kuidas ometi see naine, kes minu standardite järgi on isegi mitte ilmetu vaid lausa, noh, kole, ometi endale nii ilusa mehe sai. Näiteks. Ise saan aru küll, et see on nõme ja lapsik ja pinnapealne, aga ikkagi kirjutan. Ja oleks siis et ma ainult kirjutaks. Ei, mul on tingimata vaja see ka avaldada. Et kõik mu lugejad ka ikka teaksid ja veenduksid selles, et minu hing on üks põhjatu haisev kanalisatsiooniauk, milles ulbivad fekaalid ja kasutatud tampoonid. Ja siis, kui see postitus seal ripub, siis ma ootan. Et mis juhtub. Kas Karma tuleb ja mind õpetab, või pigistab ta sel korral silma veel kinni.
Tihti ta siiski õpetab. Laste kaudu. Või siis saadab rotid sealt kanalisatsiooniaugust mu auto kallale. Siis ma mõtlen järele ja olen jälle korralik. Mõnda aega. Kuni mul sellest korralikolemisest poogen saab ja ma jälle rästikuna salvan.
Jah, kahetsen. See tuleb mul juba päris hästi välja. Aga eksimusi ei vähenda. Ikka eksin. Kirglikult. Ja siis kahetsen, veelgi kirglikumalt.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Olen teadlikult üritanud sellest üle olla ja mõelda, et mis olnud see olnud ja parim, mis ma saan teha on sellest kogemusest õppida, edasi elada ja areneda.
Blogi on mul ehtne näide kahetsus-eksitus meetodist. Ja ma ei hakka jälle halama oma olematu grammatika ja komade pärast. Kaeblen sisuliste teemade üle seekord.
Üks asi on mõtted. Meil on kõigil erisuguseid mõtteid. Häid ja mitte nii häid. Usun, et me kõik oleme omal moel kitsarinnalised ja õelad. Lihtsalt enamik meist ei kirjuta sellest avalikult. Võibolla tal on juba piinlik, et selline paheline mõtegi ta pähe ära eksis. Aga mina õelutsen. Kirjutan, et kuidas ometi see naine, kes minu standardite järgi on isegi mitte ilmetu vaid lausa, noh, kole, ometi endale nii ilusa mehe sai. Näiteks. Ise saan aru küll, et see on nõme ja lapsik ja pinnapealne, aga ikkagi kirjutan. Ja oleks siis et ma ainult kirjutaks. Ei, mul on tingimata vaja see ka avaldada. Et kõik mu lugejad ka ikka teaksid ja veenduksid selles, et minu hing on üks põhjatu haisev kanalisatsiooniauk, milles ulbivad fekaalid ja kasutatud tampoonid. Ja siis, kui see postitus seal ripub, siis ma ootan. Et mis juhtub. Kas Karma tuleb ja mind õpetab, või pigistab ta sel korral silma veel kinni.
Tihti ta siiski õpetab. Laste kaudu. Või siis saadab rotid sealt kanalisatsiooniaugust mu auto kallale. Siis ma mõtlen järele ja olen jälle korralik. Mõnda aega. Kuni mul sellest korralikolemisest poogen saab ja ma jälle rästikuna salvan.
Jah, kahetsen. See tuleb mul juba päris hästi välja. Aga eksimusi ei vähenda. Ikka eksin. Kirglikult. Ja siis kahetsen, veelgi kirglikumalt.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Eks me kõik mõtleme neid mõtteid. Enamus inimesi räägivad neid võibolla sõbrannade seltsis, aga sa oled aus ja see on õige. Teisest küljest on seal ka subjektiivne hinnang alati sees. Ma ei pea üldse kenaks mõnda naist, keda mõni teine võibolla kaunitariks peab. Hakkab vastu midagi ta näos, liiga suure otsaesise juures liiga väike lõuajoon. Võibolla mingi muu ebasümmeetria mis mulle silma hakkab, aga mõnele teisele mitte. Näiteks meeldib mulle vaadata inimeste ninasid - kindlad ninakujud meeldivad ja kindlad mitte. Veider, ma tean. Ilu on tohutult subjektiivne, üldiselt on vähe naisi keda vist sisuliselt kõik kaunitariks peavad. Kellele meeldib power Angelina Jolie, kellele Keira Knightley. Selle tõttu ei usalda kellegi hinnangut sellest, et keegi on inetu. Pean ise nägema ja siis ka teadvustan, et mõnele paistab väga ilus. Huvitav on ka see, et mida vähem meile kellegi isiksus meeldib, seda füüsiliselt inetum ta paistab.
VastaKustutakellele meeldib power woman* Angelina Jolie tahtsin kirjutada :D
KustutaJah, ilu on vaataja silmades :). Ja olen ka ise märganud, et mõni inimene, kes iseloomu poolest on väga sümpaatne, muutub aja kulgedes ka füüsiliselt atraktiivseks.
KustutaJust! Minu näide käis ühe oma kunagise naissoost ülemuse kohta. Alguses oli ta mulle väga sümpaatne ja pidasin teda väga kauniks (ja toredaks inimeseks), ajaga mida vähem ta mulle meeldis, seda koledam ka tema välimus mulle tundus. Tegelikult meie iseloomud lihtsalt ei klappinud ja see polnud kummagi süü. :)
KustutaIgaks juhuks lisan, et ei pea ennast ka mingiks kaunitariks. Meigiga veel, aga meigita tundun endale täiesti ilmetu. Ja mul on ebasümmeetrilised ninaaugud, mida ma laseks heameelega ilukirurgil korrigeerida. Kui see odavam oleks. Võibolla selle tõttu märkan teiste juures nina, et ma seda enda juures ei fänna. Ainult kindla nurga all. Mu mees peab mind vahel veidraks, kui tema nina kuju kiidan. :D
Kusjuures, ma ka pööran ebatavaliselt palju tähelepanu inimeste ninadele, kuigi enda omaga otseselt rahulolematu pole :D. Nina vist on üks selliseid asju, mis elu jooksul kõige rohkem muutub. Mul oli lapsena hästi lai nina, millalgi teismelisena läks tunduvalt kitsamaks.
Kustuta