Üks minu klient palkab endale aegajalt abitööjõudu, et tellimustega järjel püsida. Tavaliselt mõned igavlevad koduperenaised, kes hea meelega end veidi tuulutavad. Mis meilgi selle vastu saab olla?
Noh, saab. Meil on nimelt koridori peal ühisköök, kus me hoiame kohvikruuse ja mikrouuni. Üldiselt saame seal kõik kenasti hakkama, keegi kellegi tomateid ja kohukesi ei pätsa, kuigi üks kord keegi võttis minu roosa kruusi küll endaga oma tuppa, kui ma puhkusel olin ja ma siis käisin ja otsisin seda, sest pole ju võimalik kohvi mõnest muust kruusist juua kui roosast. Aga seda on tõesti juhtunud vaid üks kord ja pealegi vabandati ette ja taha ning kui mu mälu mind ei peta, siis vist lubati mingi šokolaad või midagi kompensatsiooniks tuua, mida ma vist siiani ootan. Aga nagu öeldud, ma võtsin seda pigem komplimendina, et mul nii ilus tass ja puha, et vaja seda "laenata".
Köögis me peseme ka oma neid kruuse, roosasid ja muid. Ja kuna mina olen see korralik, kes oma toitu karbiga tööle kaasa veab, siis pesen ka oma karpi. Pesen selle puhtaks ja jätan resti peale tagurpidi nõrguma. Minu meelest täiesti süütu tegevus, arvestades, et meil käib selles köögis maksimaalselt seitse inimest ja mu karp ei ole väga suur. Õhtul võtan karbi kaasa ja toon järgmisel päeval uue eine.
Nüüd siis, üks nendest abilistest, kes on kodus suur perenaine, käib ja kuivatab minu karpe. Ja mitte ainult. Ta kuivatab seal üldse kõiki asju mida kuivatada kannatab. Ja mind ajab täiega närvi!
Esiteks, mulle ei meeldi kui keegi minu asju käpib. Teiseks, kas te teate kui ebahügieeniline on rätikuga nõusid kuivatada? Kodus kuivatan ma ainult veiniklaase ja söögiriistasid ning neidki alati uue puhta rätikuga. Aga see rätik, mis meil siin töö juures on, see mu sõbrad, ei ole puhas. Ma tean. Sest ma olen ainus, kes seda korra kuus koju viib ja selle siis peseb ning tagasi toimetab.
Nüüd, selleks et üks võõras inimene ei saaks selle rõveda pisikukaltsuga minu karpe nühkida, olen ma sunnitud ise oma nõusid paberiga kuivatama ja peitma. Ja ma ei saa öelda ka midagi, sest enda meelest teeb ta ju head.
Vot, see on põhjus miks kaks naist ei tohiks ühte kööki majandada. Igal ühel on omad kiiksud ja veidrused. Kus peab asetsema õlikann ja kus ketšupit hoida. Nõukaajal oli mood, et pärast külaskäimist, kõik hakkasid perenaist "aitama" ja tema nõusid pesema ning kuivatama. Jube komme! Siiralt. Õnneks olen ma oma külalised juba välja koolitanud ja keegi minu valdustesse ei roni. Vahel harva ema jälle hiilib ja peseb seal üksi nõusid, kuigi ma olen keelanud, aga noh, ma annan talle andeks. Ega ta ju paha pärast.
Noh, saab. Meil on nimelt koridori peal ühisköök, kus me hoiame kohvikruuse ja mikrouuni. Üldiselt saame seal kõik kenasti hakkama, keegi kellegi tomateid ja kohukesi ei pätsa, kuigi üks kord keegi võttis minu roosa kruusi küll endaga oma tuppa, kui ma puhkusel olin ja ma siis käisin ja otsisin seda, sest pole ju võimalik kohvi mõnest muust kruusist juua kui roosast. Aga seda on tõesti juhtunud vaid üks kord ja pealegi vabandati ette ja taha ning kui mu mälu mind ei peta, siis vist lubati mingi šokolaad või midagi kompensatsiooniks tuua, mida ma vist siiani ootan. Aga nagu öeldud, ma võtsin seda pigem komplimendina, et mul nii ilus tass ja puha, et vaja seda "laenata".
Köögis me peseme ka oma neid kruuse, roosasid ja muid. Ja kuna mina olen see korralik, kes oma toitu karbiga tööle kaasa veab, siis pesen ka oma karpi. Pesen selle puhtaks ja jätan resti peale tagurpidi nõrguma. Minu meelest täiesti süütu tegevus, arvestades, et meil käib selles köögis maksimaalselt seitse inimest ja mu karp ei ole väga suur. Õhtul võtan karbi kaasa ja toon järgmisel päeval uue eine.
 |
| Minu karbimajandus. Nagu näete, kolmeks päevaks lõuna purgis. |
Nüüd siis, üks nendest abilistest, kes on kodus suur perenaine, käib ja kuivatab minu karpe. Ja mitte ainult. Ta kuivatab seal üldse kõiki asju mida kuivatada kannatab. Ja mind ajab täiega närvi!
Esiteks, mulle ei meeldi kui keegi minu asju käpib. Teiseks, kas te teate kui ebahügieeniline on rätikuga nõusid kuivatada? Kodus kuivatan ma ainult veiniklaase ja söögiriistasid ning neidki alati uue puhta rätikuga. Aga see rätik, mis meil siin töö juures on, see mu sõbrad, ei ole puhas. Ma tean. Sest ma olen ainus, kes seda korra kuus koju viib ja selle siis peseb ning tagasi toimetab.
Nüüd, selleks et üks võõras inimene ei saaks selle rõveda pisikukaltsuga minu karpe nühkida, olen ma sunnitud ise oma nõusid paberiga kuivatama ja peitma. Ja ma ei saa öelda ka midagi, sest enda meelest teeb ta ju head.
 |
All vasakus nurgas on minu kohvikruus. Märkmik on mul ka roosa.
See kõik on selleks, et mu kolleegid ei unustaks, kes ma olen.
Printsess, noh.
|
Vot, see on põhjus miks kaks naist ei tohiks ühte kööki majandada. Igal ühel on omad kiiksud ja veidrused. Kus peab asetsema õlikann ja kus ketšupit hoida. Nõukaajal oli mood, et pärast külaskäimist, kõik hakkasid perenaist "aitama" ja tema nõusid pesema ning kuivatama. Jube komme! Siiralt. Õnneks olen ma oma külalised juba välja koolitanud ja keegi minu valdustesse ei roni. Vahel harva ema jälle hiilib ja peseb seal üksi nõusid, kuigi ma olen keelanud, aga noh, ma annan talle andeks. Ega ta ju paha pärast.
Kommentaarid
Postita kommentaar