Käisin nädalavahetusel vaatamas veidrat Rootsi filmi (IMDB sildistab ta draama/fantaasia/romantika žanriks, aga minu meelest oli pigem õudukas). See oli nii veider ja ebamugav, et ma isegi ei soovi viidata. Ikka väga üle piiri. Üsna sinna Lars von Trieri tagahoovi suunitlusega. Võimalik, et ma nii hellik, aga minul seostus nähtu "Antikristuse" ja "Melanhooliaga". Igatahes, lühidalt on lugu ühest naisest, kes näeb väga hirmus välja ja on selle all terve elu kannatanud. Lõpuks ta siis kohtab meest, kes ütleb talle, et ta on täiuslik. Edasi tulid trollid, vaglad ja laste väärkohtlemine.
Täiuslik. Kas teile on kunagi öeldud, et te olete täiuslik? Mulle on paar korda öeldud. Tunne, mis sellega kaasneb… ohhh....
Minul on täiuslikkusest väga konkreetne visioon. Täiuslikust korrast, kodust, maailmast, inimestest, suhetest. See on kujunenud varajases nooruses ning aja jooksul on nüansse lisandunud, kuid suures plaanis on see püsinud sama.
Nagu üks pikaajaline blogilugeja mainis, siis see on teema, millest võiks kirjutada. Et kust tuleb meie ettekujutlus ideaalist ja miks me selle poole püüdleme, kui teame, et seda pole võimalik täielikult saavutada? Lisan, et üks tema poolt kunagi loetud raamat, on temas kinnistanud ideed, et inimene juba ongi täiuslik, sellisena nagu ta on. Tundsin selle mõtte ära, kui hiljuti ise seda raamatut lugesin. Praegu ma isegi ei tea, kas ta ise mäletab, et selles raamatus see mõte oli. Aga minu jaoks oli päevselge, et just sealt see mõte tuli. Võimalik, et tol hetkel oli ta valmis seda ideed omaks võtma ja nii see tuli ja jäi.
Isiklikult minu jaoks ei olnud see mõte omane. Ma pole leppija vaid püüdleja. Ma olen pidevalt rahulolematu, kuna see minu enda ettekujutluses loodud täius jääb haardeulatusest alati välja.
Ma olen alati imetlenud oma ämma. Temas on selline rahu. Elu on olnud tal keeruline, aga see pole mõjutanud tema õnnetunnet. Ta teeb oma asja ja ei lase ümbritseval dikteerida, kuidas ta tulemust peaks defineerima. Jah, tal on ka ettekujutlus täiuslikkusest. Kättesaamatust, kaugest, ideaalsest. Ta naudib elu, ei stressa ebaõnnestumiste pärast. Vähemalt mitte liiga palju. Tahan ka kunagi seda.
Ma usun, et püüdlemine ideaali suunas, ja siin võib vaielda ning mittenõustuda, aga eks igal ühel on oma ettekujutlus sellest, on väga inimlik. Minu arvamus põhineb usul sellesse, et meid on loodud täiuslikeks, aga teatud sündmuste tõttu muistses Eedenis, oleme sellest ilma jäänud. Kuid sügaval meie DNAs on see olemas. Sest kui vaadata 98% inimkonnast, kes pidevalt soovivad parandada oma elujärge, väljanägemist, iseloomu ja mida kõike veel. Ning milline on enamasti reaktsioon sellele, kui keegi laseb end käest või on väga erinev? Hirm. Mis sageli väljendub vihas ning põlguses. Puht banaalselt väljendudes, see ei mahu meile pähe. Ja miks nii on? Sest see inimene on mingil hetkel loobunud ideaali poole püüdlemast või leidnud ideaali milleski muus, meile mõistetamatus.
Ühiskond ongi seadnud kirjutamata reeglid sellest, kuidas olla ja millises eas midagi ette võtta. Millal minna kooli, ülikooli, tööle, vanemate kodust välja kolida ja pere luua. Ehitada maja, osta auto, käia reisimas ja lugeda raamatuid. Kui seda ei tehta või tehakse "valel ajal", siis sellesse suhtutakse kritiseerivalt. See pole täiuslik.
Mida siis öelda, kas täiuslikkus üldse eksisteerib tegelikult kusagil? Kas on mõtet selle poole püüelda? Kui me leiaks oma täiusliku kaaslase, kas oleksime siis täiuslikult õnnelikud? Või tuletaks tema täiuslikkus meile pidevalt meelde meie endi küündimatust? Kui me kolime lõpuks oma unistuste majja, kas täidab see meid rahuloluga, saavutustundega, või hoopis depressiooniga? Ehk olete kuulnud, et saavutusjärgne depressioon on väga tavaline? Paljud sportlased, režissöörid, näitlejad, muusikud, ärimehed kogevad seda pärast eesmärgini jõudmist. Korraks kaob elu mõte, et kui ma nüüd saingi selle tehtud, mida ma soovisin, siis mis edasi. Reeglina läheb see üle sama kiiresti kui tuli. Leitakse uus projekt mille kallal tööd teha. Ehk siis võiks öelda, et on tervislik, mitte saavutada täiuslikkust.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Täiuslik. Kas teile on kunagi öeldud, et te olete täiuslik? Mulle on paar korda öeldud. Tunne, mis sellega kaasneb… ohhh....
 |
| Päikeseloojang on alati täiuslik, kuigi alati erinev. |
Minul on täiuslikkusest väga konkreetne visioon. Täiuslikust korrast, kodust, maailmast, inimestest, suhetest. See on kujunenud varajases nooruses ning aja jooksul on nüansse lisandunud, kuid suures plaanis on see püsinud sama.
Nagu üks pikaajaline blogilugeja mainis, siis see on teema, millest võiks kirjutada. Et kust tuleb meie ettekujutlus ideaalist ja miks me selle poole püüdleme, kui teame, et seda pole võimalik täielikult saavutada? Lisan, et üks tema poolt kunagi loetud raamat, on temas kinnistanud ideed, et inimene juba ongi täiuslik, sellisena nagu ta on. Tundsin selle mõtte ära, kui hiljuti ise seda raamatut lugesin. Praegu ma isegi ei tea, kas ta ise mäletab, et selles raamatus see mõte oli. Aga minu jaoks oli päevselge, et just sealt see mõte tuli. Võimalik, et tol hetkel oli ta valmis seda ideed omaks võtma ja nii see tuli ja jäi.
Isiklikult minu jaoks ei olnud see mõte omane. Ma pole leppija vaid püüdleja. Ma olen pidevalt rahulolematu, kuna see minu enda ettekujutluses loodud täius jääb haardeulatusest alati välja.
Ma olen alati imetlenud oma ämma. Temas on selline rahu. Elu on olnud tal keeruline, aga see pole mõjutanud tema õnnetunnet. Ta teeb oma asja ja ei lase ümbritseval dikteerida, kuidas ta tulemust peaks defineerima. Jah, tal on ka ettekujutlus täiuslikkusest. Kättesaamatust, kaugest, ideaalsest. Ta naudib elu, ei stressa ebaõnnestumiste pärast. Vähemalt mitte liiga palju. Tahan ka kunagi seda.
Ma usun, et püüdlemine ideaali suunas, ja siin võib vaielda ning mittenõustuda, aga eks igal ühel on oma ettekujutlus sellest, on väga inimlik. Minu arvamus põhineb usul sellesse, et meid on loodud täiuslikeks, aga teatud sündmuste tõttu muistses Eedenis, oleme sellest ilma jäänud. Kuid sügaval meie DNAs on see olemas. Sest kui vaadata 98% inimkonnast, kes pidevalt soovivad parandada oma elujärge, väljanägemist, iseloomu ja mida kõike veel. Ning milline on enamasti reaktsioon sellele, kui keegi laseb end käest või on väga erinev? Hirm. Mis sageli väljendub vihas ning põlguses. Puht banaalselt väljendudes, see ei mahu meile pähe. Ja miks nii on? Sest see inimene on mingil hetkel loobunud ideaali poole püüdlemast või leidnud ideaali milleski muus, meile mõistetamatus.
Ühiskond ongi seadnud kirjutamata reeglid sellest, kuidas olla ja millises eas midagi ette võtta. Millal minna kooli, ülikooli, tööle, vanemate kodust välja kolida ja pere luua. Ehitada maja, osta auto, käia reisimas ja lugeda raamatuid. Kui seda ei tehta või tehakse "valel ajal", siis sellesse suhtutakse kritiseerivalt. See pole täiuslik.
Mida siis öelda, kas täiuslikkus üldse eksisteerib tegelikult kusagil? Kas on mõtet selle poole püüelda? Kui me leiaks oma täiusliku kaaslase, kas oleksime siis täiuslikult õnnelikud? Või tuletaks tema täiuslikkus meile pidevalt meelde meie endi küündimatust? Kui me kolime lõpuks oma unistuste majja, kas täidab see meid rahuloluga, saavutustundega, või hoopis depressiooniga? Ehk olete kuulnud, et saavutusjärgne depressioon on väga tavaline? Paljud sportlased, režissöörid, näitlejad, muusikud, ärimehed kogevad seda pärast eesmärgini jõudmist. Korraks kaob elu mõte, et kui ma nüüd saingi selle tehtud, mida ma soovisin, siis mis edasi. Reeglina läheb see üle sama kiiresti kui tuli. Leitakse uus projekt mille kallal tööd teha. Ehk siis võiks öelda, et on tervislik, mitte saavutada täiuslikkust.
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Kommentaarid
Postita kommentaar