Hoiatan: tuleb pikk ja lohisev halapostitus!
Teemaks grammatika. Õigemini selle olematus.
Te juba teate, et ma oma õigekirja pärast pabistan. Vabandan selle pärast ette ja taha. Ilmselt võib see teatud määral ka närvidele käia, noh, et kaua võib juba, eks ole! Nii hull see ilmselt ka pole, et nädalas korra selle pärast vile üles võtta. Kuna hiljuti küsiti mu käest, et ehk peidab pidev vajadus õigekirjale tähelepanu pöörata endas sootuks muid deemoneid. Pole lõpuni kindel, mida mulle öelda taheti, kuna kasutati selliseid peeneid väljamaa sõnu nagu "afišeerimine" ja "rehabiliteerimine", aga vist oli iva sellest, et ma kas a) norin komplimente õigekirja kohta, või b) üritan lugejate tähelepanu sisulise vajakajäämise juurest väidetavate kirjavigadega eemale juhtida. Jäin vastusega natuke hätta, kuna ise ma seda nii ei taju.
Ajaloost nii palju, et lõviosa elust pole ma õigekirjale üldse tähelepanu pööranud. Olen alati teadnud, et see mul nõrgemapoolne, aga põdenud selle pärast pole. Kirjandeid hinnati mul ikka kahe hindega, aga minu meelest oli see üldine praktika. Põhimõtteliselt olin ma seisukohal, et tähtis on sisu ja vormistamine on kirsiks tordil. Elasin nii ja magasin rahus. Kuni siis juhtus, et tuli üks, ei hakka isegi teesklema, et see oli midagi muud kui pime armumine, kes ütles saatuslikud sõnad: "Muidu oled tore tüdruk, aga õigekiri on kohutav." Ja sealt edasi olen mures. Pööraselt.
Vaadake, mul puudub keeletaju. Jah, ma võin rääkida aktsendivabalt mitut keelt, aga grammatikaga jään kõigis hätta. Tavaliselt inimesed naeratavad ja ütlevad, et sa tubli, et üldse püüad võõrkeeles rääkida. Isegi eesti keelt minu käest ei eeldata, sest… noh, teate isegi. Eriti jõhker, kui mõni Vello Kapa-Kohilast, kes ei oska tühikuid koma taha õigesti paigutada, teeb mulle enda meelest komplimendi ja kirjutab: "Sa oled nii tubli ,et oled Eestikeele nii hästi selgeks õppinud ,paljud eestlased ei osaka ültsegi nii hästi eestikeelt!" Ausalt, iga kord natuke okset tuleb kurku. Igatahes, ma pean endale pähe tuupima, kus käib koma ja kus mitte. Kokku-lahku kirjutamist ma ka ei oska, iga kord käin googeldamas, kui vähegi kahtlen. Suurt ja väikest tähte ma ka ei taju. Ja see asjaolu teeb mind ääretult ebakindlaks.
Ebakindlaks kahel põhjusel. Esiteks, ma olen täiuslikkuseihaldaja ja ma soovin, et kõik oleks õige ja korralik. Mul on kirjeldamatult piinlik, kui ma ise näen vigu. Sest ma ju tean, et ma ei suuda neid tegelikult tuvastada. Järelikult, kui isegi MINA juba näen, siis kui palju enam näevad neid vigu teised? Teiseks, pidevalt tähelepanu oma õigekirjale tõmmates, elab minus lootus, et ehk keegi, lugeja, kes näeb, et ma tuima järjekindlusega teen üht ja sama viga, on nii kena ja annab mulle märku, et ma siis saaksin ennast muuta, parandada, õppida. Ja kui minu vaiksetele appikarjetele sündsalt vaikitakse, siis tõuseb mu sees kahe peaga lohe, kes mulle kõrva sosistab, et nad kõik irvitavad su üle, kui loll ja saamatu sa oled.
Tean et olen õppimisvõimeline. Näen seda ise, kui loen oma esimesi blogipostitusi ja päeviku sissekandeid. Sõbranna õpetas, et "aga" ees tuleb kasutada koma. Näete ju et kasutan! Rootslasest abikaasa õpetas kunagi "õieti" õigesti kasutama, õieti kasutasin ma "õietit" enne seda täiesti valesti.
Niisiis, mis ma öelda tahan on see, et ma tõesti muretsen oma õigekirja pärast, kuna ma ei tea kas ma eksin või mitte. Paljud teist on öelnud, et minu mure on kõvasti liialdatud ja nii hull pole üldse. Pealegi, kõik eksivad. Olen seda näinud ka teiste blogides. See on inimlik. Ma püüan edaspidi mitte vigiseda oma vigade pärast. Aga mitte sellepärast, et ma oleks käega löönud. Ma püüdlen ikka täiuse poole. Vaid, et te ei arvaks, et ma sisu pärast põeks. Kui ma selle pärast põeks, siis ma ilmselt ei kirjutaks.
Teemaks grammatika. Õigemini selle olematus.
 |
Te juba teate, et ma oma õigekirja pärast pabistan. Vabandan selle pärast ette ja taha. Ilmselt võib see teatud määral ka närvidele käia, noh, et kaua võib juba, eks ole! Nii hull see ilmselt ka pole, et nädalas korra selle pärast vile üles võtta. Kuna hiljuti küsiti mu käest, et ehk peidab pidev vajadus õigekirjale tähelepanu pöörata endas sootuks muid deemoneid. Pole lõpuni kindel, mida mulle öelda taheti, kuna kasutati selliseid peeneid väljamaa sõnu nagu "afišeerimine" ja "rehabiliteerimine", aga vist oli iva sellest, et ma kas a) norin komplimente õigekirja kohta, või b) üritan lugejate tähelepanu sisulise vajakajäämise juurest väidetavate kirjavigadega eemale juhtida. Jäin vastusega natuke hätta, kuna ise ma seda nii ei taju.
Ajaloost nii palju, et lõviosa elust pole ma õigekirjale üldse tähelepanu pööranud. Olen alati teadnud, et see mul nõrgemapoolne, aga põdenud selle pärast pole. Kirjandeid hinnati mul ikka kahe hindega, aga minu meelest oli see üldine praktika. Põhimõtteliselt olin ma seisukohal, et tähtis on sisu ja vormistamine on kirsiks tordil. Elasin nii ja magasin rahus. Kuni siis juhtus, et tuli üks, ei hakka isegi teesklema, et see oli midagi muud kui pime armumine, kes ütles saatuslikud sõnad: "Muidu oled tore tüdruk, aga õigekiri on kohutav." Ja sealt edasi olen mures. Pööraselt.
Vaadake, mul puudub keeletaju. Jah, ma võin rääkida aktsendivabalt mitut keelt, aga grammatikaga jään kõigis hätta. Tavaliselt inimesed naeratavad ja ütlevad, et sa tubli, et üldse püüad võõrkeeles rääkida. Isegi eesti keelt minu käest ei eeldata, sest… noh, teate isegi. Eriti jõhker, kui mõni Vello Kapa-Kohilast, kes ei oska tühikuid koma taha õigesti paigutada, teeb mulle enda meelest komplimendi ja kirjutab: "Sa oled nii tubli ,et oled Eestikeele nii hästi selgeks õppinud ,paljud eestlased ei osaka ültsegi nii hästi eestikeelt!" Ausalt, iga kord natuke okset tuleb kurku. Igatahes, ma pean endale pähe tuupima, kus käib koma ja kus mitte. Kokku-lahku kirjutamist ma ka ei oska, iga kord käin googeldamas, kui vähegi kahtlen. Suurt ja väikest tähte ma ka ei taju. Ja see asjaolu teeb mind ääretult ebakindlaks.
Ebakindlaks kahel põhjusel. Esiteks, ma olen täiuslikkuseihaldaja ja ma soovin, et kõik oleks õige ja korralik. Mul on kirjeldamatult piinlik, kui ma ise näen vigu. Sest ma ju tean, et ma ei suuda neid tegelikult tuvastada. Järelikult, kui isegi MINA juba näen, siis kui palju enam näevad neid vigu teised? Teiseks, pidevalt tähelepanu oma õigekirjale tõmmates, elab minus lootus, et ehk keegi, lugeja, kes näeb, et ma tuima järjekindlusega teen üht ja sama viga, on nii kena ja annab mulle märku, et ma siis saaksin ennast muuta, parandada, õppida. Ja kui minu vaiksetele appikarjetele sündsalt vaikitakse, siis tõuseb mu sees kahe peaga lohe, kes mulle kõrva sosistab, et nad kõik irvitavad su üle, kui loll ja saamatu sa oled.
Tean et olen õppimisvõimeline. Näen seda ise, kui loen oma esimesi blogipostitusi ja päeviku sissekandeid. Sõbranna õpetas, et "aga" ees tuleb kasutada koma. Näete ju et kasutan! Rootslasest abikaasa õpetas kunagi "õieti" õigesti kasutama, õieti kasutasin ma "õietit" enne seda täiesti valesti.
Niisiis, mis ma öelda tahan on see, et ma tõesti muretsen oma õigekirja pärast, kuna ma ei tea kas ma eksin või mitte. Paljud teist on öelnud, et minu mure on kõvasti liialdatud ja nii hull pole üldse. Pealegi, kõik eksivad. Olen seda näinud ka teiste blogides. See on inimlik. Ma püüan edaspidi mitte vigiseda oma vigade pärast. Aga mitte sellepärast, et ma oleks käega löönud. Ma püüdlen ikka täiuse poole. Vaid, et te ei arvaks, et ma sisu pärast põeks. Kui ma selle pärast põeks, siis ma ilmselt ei kirjutaks.
Kommentaarid
Postita kommentaar