Ühel hommikul avastasin, et mul on korts. Eks ma olin neid juba ennegi täheldanud, aga see üks konkreetne tabas mind küll ootamatult. Keset nägu, ninajuure kohal, vasakule poole kaldus - kurjuse korts. Väga murelikuks tegi mind see üks konkreetne korts. Need teised, mis mul horisontaalselt üle lauba looklevad, nendega olen ma juba leppinud. Need, mis mul silmanurkades kodu on leidnud, need mulle isegi meeldivad. Vaikivad tunnistajad elatud elust ja kogetud rõõmudest. Suu ümber on ka mõned üksikud pettumustest ja mõningasest kibestumisest tekkinud kurrud, aga neid näen ma vaid ise.
Ja nüüd siis see elukas - keset nägu ja nii ootamatult ka veel. Ilmselt on see tekkinud kõvast autosõidust. Õigemini kaasliiklejate peale kurjustamisest. Poiss ütleb küll kogu aeg, et tšill, aga ei, mul on vaja vahutada. No ja tere-tere, siin on tulemus.
Nagu sellest õudusest veel vähe oleks, siis paar päeva hiljem teatab üks hea sõber, et "kuule, tead mis, sa oled väga ilus naine, kui sa naeratad." Järelikult oli ka tema seda minu kortsu juba märganud. Ja noh, mees, need, kes ei märka muidu midagi! Eriti valus.
Ma lasen liiga paljudel asjadel oma meelerahu häirida. Teistel inimestel, võõraste inimeste eeldustel, asjadel, mille üle mul igasugune kontroll puudub, ilmal, rahal, minevikul, asjadel, mida pole veel juhtunud ja mis suure tõenäosusega kunagi ka ei juhtu, aga mina muretsen.
Ma ei oska muretsemist välja lülitada. Olen püüdnud teadlikult mõtlemist muuta. Mõelnud, et ma muretsen selle pärast siis, kui see asi on käes. Või sisendanud endale positiivseid mõtteid. Meenutanud minevikku, kus on olnud tunduvalt väljapääsmatumaid olukordi ja lõpuks on kõik lahenenud. Aga sellest kõigest on vähe kasu. Korraks pulss alandub, aga kohe peagi võtab uus mure tuurid üles ja kogu trall algab otsast pihta.
Ja nii need kortsud tulevad. Praegu on mul seal ninajuurel ainult üks korts, mida ma paitan ja silitan, lootuses, et ehk läheb üle. Aga varsti on seal neid juba kaks. Ma tean et on. Ma juba praegu muretsen selle teise potentsiaalse kortsu pärast ninajuurel.
 |
| Näete, suvel mul veel polnud nina kohal kortsu. |
Ja nüüd siis see elukas - keset nägu ja nii ootamatult ka veel. Ilmselt on see tekkinud kõvast autosõidust. Õigemini kaasliiklejate peale kurjustamisest. Poiss ütleb küll kogu aeg, et tšill, aga ei, mul on vaja vahutada. No ja tere-tere, siin on tulemus.
Nagu sellest õudusest veel vähe oleks, siis paar päeva hiljem teatab üks hea sõber, et "kuule, tead mis, sa oled väga ilus naine, kui sa naeratad." Järelikult oli ka tema seda minu kortsu juba märganud. Ja noh, mees, need, kes ei märka muidu midagi! Eriti valus.
Ma lasen liiga paljudel asjadel oma meelerahu häirida. Teistel inimestel, võõraste inimeste eeldustel, asjadel, mille üle mul igasugune kontroll puudub, ilmal, rahal, minevikul, asjadel, mida pole veel juhtunud ja mis suure tõenäosusega kunagi ka ei juhtu, aga mina muretsen.
Ma ei oska muretsemist välja lülitada. Olen püüdnud teadlikult mõtlemist muuta. Mõelnud, et ma muretsen selle pärast siis, kui see asi on käes. Või sisendanud endale positiivseid mõtteid. Meenutanud minevikku, kus on olnud tunduvalt väljapääsmatumaid olukordi ja lõpuks on kõik lahenenud. Aga sellest kõigest on vähe kasu. Korraks pulss alandub, aga kohe peagi võtab uus mure tuurid üles ja kogu trall algab otsast pihta.
Ja nii need kortsud tulevad. Praegu on mul seal ninajuurel ainult üks korts, mida ma paitan ja silitan, lootuses, et ehk läheb üle. Aga varsti on seal neid juba kaks. Ma tean et on. Ma juba praegu muretsen selle teise potentsiaalse kortsu pärast ninajuurel.
Kommentaarid
Postita kommentaar