Lollakas!

Hiljuti oli mul ühe sõbrannaga jutuajamine ühest tuttavast neiust. Mina tunnen tüdrukut mõnevõrra paremini, aga päris võõras ei ole ta ka minu sõbrannale. Ja siis viskas sõbranna lause, et temale öeldi, et kõne all olev neiu on rumal. Kuna ma tütarlast sellevõrra tean, siis vaidlesin ma vastu. Rumal on viimane sõna, mis teda teades pähe tuleb.

Tüdrukut tean ma umbes kaheksa aastat. Selle aja jooksul on ta lõpetanud meditsiinikooli, pidades ennast ise ülal, käies haiglas ööõena tööl. Pärast kooli asus ta tööle operatsiooniõena ja nii palju kui mina kuulnud, olen, siis on ta väga hinnatud. Vahel on ta kirjeldanud keerulisi protseduure, mis tööl on olnud ja minul on küll ainult suur austus tema vastu. Lisaks on neiu ka omal käel pool maailma läbi reisinud. Teinud enne igat reisi põhjaliku uurimustöö ja tagasi tulles andnud detailseid kirjeldusi nähtust. Mitte mingid paketireisid, eks ole. Tüdruk teeb ka kõvasti trenni, on omandanud juhiload, soetanud auto ja teinud kodus remonti. Kõike seda üksinda. Mehe toeta. Rumal? Kui ma ainult nii rumal oleksin kui tema, võiks mu elu praegu palju kenam olla!

Pehmelt öeldes läksin ma selle statemendi peale täiesti endast välja. Kust tulevad sellised õelad kuulujutud teiste kohta? Kes neid genereerib, usub ja levitab? Ja miks? Kadedusest, et ennast sellevõrra paremini tunda?

Mõned korrad elus olen ma ise olnud õela keelepeksu ohver. Kuulnud pooljuhuslikult mingisugust lugu, mida agaralt minu selja taga levitatakse. Ääretult vastik tunne! Teeb sind ikka väga hellaks ja tundlikuks. Paneb egole valusa litaka. Mõtled, et millega ometi ma selle ära olen teeninud? Siin pole isegi oluline, kas laimul on alust. Tavaliselt pole ja seda enam teeb see haiget. Oleks kasvõi mingi ühine joon keelepeksu ja tõe vahel, siis võiks kuidagi mõista seda, naerda selle üle ja mõelda, et oh, teid liialdajaid küll. Aga kui see tabab sind täiesti tühja koha pealt, siis see teeb jõuetuks. Sest kuidas sa tõestad, et see pole tõsi? Kes alustas seda juttu, et sa saaks tal nööbist kinni võtta ja aru nõuda? Ja kui sa seda ka teha saaksid, siis kas see jätab kõrvalseisjaile mulje, et kuulujutul võis olla alust ning seetõttu sa võimled nii kõvasti, et oma head mainet taastada? Fakt on see, et kui mingi jutt juba liigub, siis see rikub reputatsiooni. Isegi kui hiljem selgub, et see oli väljamõeldis. Inimestele jääb see ikka meelde. Kauaks ajaks.

Ja nagu lugu eelpool kirjeldatud neiuga tõestab, ole kui tubli ja meeldiv tahes, keegi ikka hoiab seda sinu vastu ja räägib sinust halba. Ja minust. Kust mina tean, et minust ei levi antud ajahetkel lood sellest, et mul on saba jalge vahel ja ihu soomustega kaetud? (Kärbes loeb üle mu õla seda lauset, astub sammu tagasi ja uurib mind. Ütleb, et aga sul pole ju saba ega soomuseid. Küsin, et kust tema teab, äkki mul riiete all ikkagi on? Uurib mind põhjalikumalt, käib ümber minu ja torgib sõrmega. Sõnab: "No soomustest ma ei tea, aga saba sul küll pole, seda oleks muidu näha, isegi läbi riiete.")

Kas ma ise pole ühtegi kuulujuttu pealt kuulanud ja edasi levitanud? Vaevalt ma sellest patust prii olen. Üsna tõenäoline, et olen mõnele kuulujutule lausa aluse pannud. Võimalik, et koguni pahatahtlikult ja meelega. Päriselt dopinguskandaal see pole, aga südamest kahetsen küll. Püüan tulevikus selles osas taltsam olla.

*Pildistas Tatjana Siipan