Tahavaatepeegli nõiduses

Mul on üks sõbranna, kes aegajalt räägib, kuidas tema kunagine peika talle jälle üle mitme kuu sõnumi saatis, milles igatsust ning armastust avaldab. Ei, tegelikult ma valetan. Mul on selliseid sõbrannasid rohkem kui üks. Vahel olen ma ise ka see sõbranna.

Ehk keegi minevikust, ilmub ootamatult ning kutsumata ja tahab tundeid avaldada.

Kui see on juhtunud, siis sellest räägitakse. Näiteks sõbrannale. Või töökaaslasele. Tehakse staatuse uuendus või kirjutatakse blogis. Toon, millega see infokild edastatakse on selline segu pahameelest ja võidurõõmust. Jäetakse mulje, et selline kontaktivõtmine oli nii tüütu ja lapsik, ning samas tuntakse heameelt, et kusagil on keegi, kes aegajalt voodis und ei saa, kuna ta mõtted keerlevad sinu ümber. Laske käia, I dare you, vaielge vastu, et see just nii pole!

Jah, mõlemad pooled said tookord aru, et asi on läbi. Vahet pole, kas asi oli mõlemapoolne, või jäeti üks maha. Oluline pole seegi, kas lahku mindi "sõbralikult" või advokaatide ja lähenemiskeeldude valvsa pilgu all. Oli kuidas oli. Lahku sai mindud ja ühel päeval saabus see hetk, kus mõlemad tajusid, et asi on nüüd ümber. Kumbki elas oma elu edasi ja ehk tekkis käekõrvale mõni silmarõõmgi. Kaugelt, nii üle lahe horisondilt, vaadates jäi mulje, et kõik on kena ja hea. Elavad inimesed oma elu ja minevik on turvaliselt selja taha jäetud. Valugi, mis oli, on juba unustustehõlma vajunud ning armidki paranenud.

Ja siis, ühtäkki, üks pooltest rikub seda vaikivat kokkulepet - võtab ühendust. Saadab sõnumi, meili, helistab, tuleb ukse taha kraapima. Tuletab ennast meelde.

Jah, olenemata asjaoludest on esimene mõte - milleks? Milleks rikkuda minu rahu ja ennast meelde tuletada? Sai ju kokku lepitud. Jutudki räägitud, tundedki allasurutud. Milleks siis vanad teemad uuesti üles katkuda? Või kui mitte tingimata vanad teemad, siis üleüldiselt enda elust, edusammudest, saatusest, kordaminekutest lobiseda. Milleks see vajalik on? Mida ma pean selle teabega nüüd siis peale hakkama? Õigustatud pahameel.

Aga kröömike seda "Aww, ma olen talle endiselt kallis" tunnet on ka. Tegelikult, lubage ma sõnastan ümber, tunde nimi on "I win! I win! I win!" Eriti võimas on see tunne, kui sina olid see kes maha jäeti ja kes lahkuminekut valusamalt üle elas. Sellepärast me helistamegi kõikidele sõbrannadele, sugulastele, tuttavatele, endistele lasteaiakaaslastele ja "Õhtulehe" reporterile ning õhkame teeseldud tüdimusega: "Tead, see jälle helistas! Nagu, ma ei saa aru, millal ta juba edasi läheb oma eluga! Eks, nagu! Nii piinlik!" Mida me päriselt nende sõnadega ütleme: "Ma olen nii kõva tegija, et see vend sööb mul siiani peo pealt! Järelikult ma pole mingi bitch nagu ta tol korral uste paukudes kisendas. Hah! Sucker!"

Olgem ausad, see tõstab egot. Kõvasti. Selletõttu me väga ei kipugi neid ekse blokeerima ja oma numbrit vahetama. Osa meist vajab aegajalt seda laksu, et me oleme unustamatud.


*Pildistas Tatjana Siipan