Jah, tean põhjust. Võiksin sellest ka teile kirjutada, aga ma ei oska kuidagi. Ei oska nii, et see poleks üks lõputu nutt ja hädaorg. Ja veel nii tobeda asja pärast ka. Kui te vaid teaksite…
Reede oli jõhker. Kohe hommikul sain ma sellise emotsiooni, et hing jäi ribidesse kinni. Vaadake, üks asi on midagi aimata, mõelda, et kuidas see on ja vahel loota, et ehk seda siiski tegelikult pole. Otsida märke ja neid nähes valetada endale, et ma sain valesti aru. Ja samal ajal lugeda märke sealt, kus neid tegelikult pole. Kõik ikka selleks, et mitte uskuda seda, mida aimad. Aga siis, näha seda, omaenese ihusilmaga, hommikul vara, sinust mõned lühikesed meetrid eemal…. Ei soovi seda isegi oma vihavaenlasele. Väga, väga valus. Ebareaalselt valus.
Terve päev möödus mingis seletamatus udus. Sest jah, valus, aga mille alusel? On sul üldse õigust tunda valu? Sest midagi pole ju olnud. Mitte kunagi. Mingeid lubadusi pole antud. Iialgi. Seega, kõik mis oli, oli puhtalt fantaasia vili. Ja kas saad siis selle unelma peale, mille ise enda peas oled valmis tikkinud, solvuda, haavuda? Aga näib, et saab. Ja päris korralikult veel pealegi.
Ja Universum nagu tunneks, kui sul on hinges segadus ning valu ja saadab sõnumi välja. Ning siis osad reageerivad sellele. Ja sina reageerid nende reaktsioonile. Ja ma mõtlen, et kuidas on nii, et mehed nendest asjadest üldse aru ei saa? Kuidas nad ei tunneta seda valu? Kas nad on tõesti lihtsalt pimedad? Või on nad hoolimatud? Kas nendele ongi kõik nii lihtne, nii must-valge? Mingeid pooltoone nad ei taju? Kuidas nad ometi millestki aru ei saa? Isegi siis ei saa, kui seda neile otse näkku öelda. Korduvalt veel. Ikka on neil krokodillinahk, millest ükski emotsioon läbi ei pääse.
Aga naised, nemad mõistavad. Mõistavad pilgust, kehahoiakust, sõnade valikust ning rääkimise tempost.
Ja siis ta küsib, et miks ma ei tulnud. Kuidas ma sain sinna minna? Näha teda seal, pärast seda, mille tunnistajaks ma hommikul olin sunnitud olema? Kas ta ei saa siis aru, et see ei tulnud kõne allagi? See valik ei olnud kordagi laual. Kuidas ma tema meelest oleksin pidanud seal olema? Tajuma tema lähedust, nägema tema nägu, tundma tema lõhna? Ta pole ju loll, kas ta tõesti ei saanud siis sellest aru? Ülikooliharidusega ja puha. Ja nii ilmselget asja siis ei mõista?
Aga see Universum, eks ole, tema ju teab, mida sa tunned. Ja teab seda ka, kuidas su haavu ravida. Kuidas su enesehinnangut tõsta, kuidas panna sind unustama oma alandus. Mis siis et vaid üheks õhtuks. Abiks ikka. Eks need paranemised ju nii käivadki, üks õhtu korraga.
Ma võiksin tunda süümepiinu selle teise naise ees. Et ma niiviisi tol õhtul tema mehe kaaperdasin. See pole üldse minu moodi. Ja mingis teises olukorras ma ehk tunnekski. Aga siis ei tundnud. Ega tunne praegugi. See võib olla haavatud ego, mis selliseid meeletusi lobiseb, aga tol õhtul vajasin mina seda meest enda juurde rohkem, kui tema oma naine. Ma luban. Ei, ei, mitte midagi ei juhtunud. Oli üks õlu ja üks pudel veini. Oli üks lamp ja kaks pinki. Ja poolteist tundi. Ei mingit flirti. Mitte midagi, mille pärast järgmisel hommikul armulauale ja pihitoolile minna. Ja ometi, see väike asi, täiesti asendamatu, lõpmata hindamatu.
Järgmisel hommikul oli muidugi valus edasi. Ja siis tulid ka pisarad. Aga juba oli lihtsam. Nagu ma ütlesingi, üks õhtu korraga…
Kommentaarid
Postita kommentaar