Hirmudest

Kuna mitmest blogist käis läbi üksilduse teema (Manjana, Kristallkuul, Ritsikukodu), siis otsustasin ka mina selle filmi ära vaadata. Ega mul eeltoodule midagi juurde otseselt lisada pole. Nõus sellega, et paljud inimesed on ise oma üksilduse loonud ja jõuetud selles osas muutusi tegema. Ükski intervjueeritavatest ei jätnud kuidagi kohtlase või veidriku muljet, mida võiks ehk eeldada inimestelt, kes teistega vähe lävivad, kuigi seal oli igasuguseid. Nii neid, kes igatsesid partneri järgi, sõprade, pere, lihtsalt inimeste. Päris mitmed tundsid end üksikutena, kuigi olid pidevalt teiste inimeste keskel. Selliseid, kes täiesti üksi oma koopas elavad, neid oli vähe.

Aga kirjutama ajendab mind hoopis see üks neiu, kellest ka Kristallkuul kirjutas, aga mitte samal põhjusel. Nimelt, Kristallkuul keskendus tema suhtumisele, et "ma ei leia meest, sest olen paks", aga mind puudutas hoopis tema lause: "Ma kardan, et ühel päeval olen ma nii meeleheitel, et ükskõik kes kõlbab, peaasi, et ma poleks üksi." See puudutas mind, sest alles hiljuti vestlesin ühe sõbrannaga ja just sama lause käis läbi. Et olgu, ma olen praegu kolmekümnendates ja saan aru, et minu "parim enne" hakkab läbi saama ja ma kardan, et mul pole varsti enam meestele midagi pakkuda ning satun nii suurde meeleheitesse, et kaotan ära kõik oma standardid ja võtan selle, kes minu vastu veidikenegi huvi ilmutab.



Ma luiskaks, kui ma väidaks, et pole kunagi sama hirmuga maadelnud. Ja, jah, olen ka loonud pinnapealseid suhteid meestega, lihtsalt sellepärast, et nad olid olemas, ilmutasid tähelepanu, tahtsid mind. Veensin ennast, et pole lugu, et ta ei esita mulle intellektuaalset väljakutset, et mul on temaga ebamugav ja mul on piinlik teda oma tuttavatele tutvustada. Mõtlesin, et ma saan sellest üle, et ta pole päriselt minu maitse, et mulle käib närvidele tema lakkamatu tähelepanu osutamine, et küll ma lepin, et pean elu lõpuni ainult madalates baleriinades kekslema ja kõik arved ise maksma. Või et pole ju nii jube, et ta mulle füüsiliselt vastik on, kaalu saab langetada, juuksed ära pesta ja hambad sirgendada. Ja kas see siis on nii suur asi, et ta ei jaga ühtegi minu hobi, suitsetab nagu korsten, joob nagu vaal ja kuulab Kuldset Triot? Noh, ei suutnud. Ei suutnud sellest kõigest üle olla. Ja see oli hea. Rahustas mind. Mõistsin, et ju ma siis ikkagi veel nii meeleheitel pole.

Aga ega seda vist enne ei saagi teada, kui pole selles olukorras olnud.

Hirmudega ongi nii, et need halvavad. Muudavad nõrgaks. Võtavad üle. Kes see oli, kes ütles, et: "Mul on elus olnud väga palju probleeme, enamik neist mu enda ettekujutlustes."* Hirm üksinduse ees - täiesti ratsionaalne. Me näeme seda enda ümber aina rohkem. Hirm, et äkki minust ei piisa, äkki ma ei leiagi kunagi armastust, äkki ma suren üksi ja naabrid leiavad mu poolkõdunenud laiba, äkki keegi ei tulegi mu matustele. Need on kõik asjad, mille üle meil kontroll puudub. Ja kontrolli puudumine vast ongi see kõigi hirmude ema.

*Googeldasin, see oli Mark Twain.

Kommentaarid