Kevadekuulutaja

Pühapäeva hommikul, magamistoa akna eest kardinaid lükates, et päikest tervitada ja päeva alustada, märkasin tagahoovis kevadekuulutajaid. Ufo grill ja söekotid. Ootasid juba. Ehk lugeja veel mäletab, kuidas meil korteriühistu juhatuseliikmete vahel see õues grillimise teema kirgi küttis (kirjutasin siin)? Aga kuna meil viimasel koosolekul kvoorumit kokku ei saadud, siis jäi uus põhikiri ka kinnitamata, ning seetõttu sõbrad, endised kolhoosnikud, kõik rõõmsalt tossutasid seal.

Las ma räägin teile paar sõna grillimisest. Esiteks, väide, et grillimine on kolhoosi komme (teavitas mind sellest sõber naaber, see kellele ma ei meeldi), on täielik jama. Jah, ma usun, et suured kandilised grillipannid tulid koos punaarmeega, aga süte peal liha küpsetamine on ikka tunduvalt vanem tava, kui Nõukogude süsteem. Ma võin muidugi eksida (kuigi ma tean, et ma ei eksi), aga minu teada on kõik eestlased jube uhked selle üle, et nad "grillirahvas" on. Paljud hakkavad juba veebruaris Instagrammi šašlõki pilte riputama.

Teine asi on see, et mulle grillimine üldse ei meeldi. Jah, loomulikult olen ma seda teinud ja viibinud seltskonnas, kus grillitakse, aga see pole minu lemmiktegevus. Kõik see toss ja suits on lihtsalt jube! Pärast kõik riided ja juuksed haisevad, nagu ma oleks piipu popsutanud. Jah, ma ei vaidle vastu, et elaval tulel küpsetatud liha on parema maitsega. Aga mitte nüüd nii hea maitsega, et see õigustaks kõike seda jama, mis sellega kaasneb.

Hiljem ilmus ufo juurde ka sektijuht koos liikmetega.

Niisiis, grillimine pole mulle. Mina küpsetan oma liha ahjus. Kus see ei suitse. Enamasti. Ja ei sega naabreid. Enamasti.

Ja ikkagi, las nad grillivad seal kui tahavad. Viisid oma panni viisakalt akende alt minema ja kell kuus olid juba laiali läinud. Mingit taarat ja muud prügi ma ka ei märganud vedelemas. Minul on lihtsalt rõõm näha, et inimesed oskavad elu nautida. No ja nemad nautisid seda, kuidas ma magamistoas riideid vahetasin. Win-win!