Lugesin just Malluka postitust sellest, kuidas ta nii rõõmus on, et kohe-kohe uue auto saab (link). Noh, ma natuke tean seda teemat, kuidas tal varem ei õnnestunud liisida ja nii. Seega, minu meelest tore ju, et inimene endale lõpuks masina saab, mis talle meeldib ja teda rõõmustab.
Aga noh, kus sa sellega.
Loen kommentaare ja mul hakkab korraga väga halb ning kurb. Sest inimesed on ikka nii õelad.
Jah, ma võiks ka oma arvamust avaldada ja öelda üht koma teist, aga milleks? Kas mul hakkab sellest parem? Et sain oma arvamuse välja öelda ja teise inimese paika panna? Miks tuuseldada teise inimese rahakotis ja teha talle etteheiteid ning targutada?
Mul pole Marianni vastu eriliselt sooje tundeid. Jah, ma tean kes ta on, saadetki olen pool silmaga vaadanud, aga ta pole minu inimene. Samas, see kuidas inimesed tema kallal võtavad on kohatu ja ebaõiglane.
Plaks tuli meelde, kuidas õiendati minuga kui ma elukohta vahetasin, lahutama hakkasin ja autot valisin. Lepime kõik nüüd kokku, et me oleme teise inimese üle lihtsalt rõõmsad, eks? Ei ole nii, et see mida keegi oma rahaga või eluga teeb, on teiste asi. Jah, kui ta küsib nõu, siis on teine lugu. Või palub annetust. Või muud tuge. Siis äkki võib öelda. Äärmisel juhul ka siis, kui ta teeb suure vea. No ma ei tea, põrutab kaljult alla või hakkab elama vägivaldse joodikuga. Aga kõikidel muudel juhtudel, hoidke oma suukene lihtsalt kinni!
Püüdke olla teise inimese rõõmu üle rõõmsad. Kas see on nii raske või? Ja eriti veel juhul, kui asi on juba tehtud. Noh, maja juba ostetud, auto liisitud, mehele mindud. Siis pole enam mõtet tarka panna. Me kõik elame alles esimest korda, meil on lubatud teha vigu. Las see inimene teeb omad vead. Ja kust sa tead, äkki see polegi üldse viga? Äkki see on selle inimese jaoks ainuõige asjade kulg? Rõõmusta ometi tema pärast, kui tal on hea olla. On sul siis raske või? Ja kui on, siis hoia see endale. Hoia suu kinni ja las ta naudib oma rõõmu. Elu on niigi täis pettumusi ja kurbust, kas on siis tingimata vaja need üürikesed õnnehetked kellegi käest ära varastada või need sõnnikuga üle valada? Las see inimene olla need kaks päeva vähemalt õnnelik. Küll ta jõuab veel kahetseda. Ka sinu sekkumiseta. Ma luban.
Aga noh, kus sa sellega.
 |
| Umbes sellise ilmega lugesin kommentaare. |
Loen kommentaare ja mul hakkab korraga väga halb ning kurb. Sest inimesed on ikka nii õelad.
Jah, ma võiks ka oma arvamust avaldada ja öelda üht koma teist, aga milleks? Kas mul hakkab sellest parem? Et sain oma arvamuse välja öelda ja teise inimese paika panna? Miks tuuseldada teise inimese rahakotis ja teha talle etteheiteid ning targutada?
Mul pole Marianni vastu eriliselt sooje tundeid. Jah, ma tean kes ta on, saadetki olen pool silmaga vaadanud, aga ta pole minu inimene. Samas, see kuidas inimesed tema kallal võtavad on kohatu ja ebaõiglane.
Plaks tuli meelde, kuidas õiendati minuga kui ma elukohta vahetasin, lahutama hakkasin ja autot valisin. Lepime kõik nüüd kokku, et me oleme teise inimese üle lihtsalt rõõmsad, eks? Ei ole nii, et see mida keegi oma rahaga või eluga teeb, on teiste asi. Jah, kui ta küsib nõu, siis on teine lugu. Või palub annetust. Või muud tuge. Siis äkki võib öelda. Äärmisel juhul ka siis, kui ta teeb suure vea. No ma ei tea, põrutab kaljult alla või hakkab elama vägivaldse joodikuga. Aga kõikidel muudel juhtudel, hoidke oma suukene lihtsalt kinni!
Püüdke olla teise inimese rõõmu üle rõõmsad. Kas see on nii raske või? Ja eriti veel juhul, kui asi on juba tehtud. Noh, maja juba ostetud, auto liisitud, mehele mindud. Siis pole enam mõtet tarka panna. Me kõik elame alles esimest korda, meil on lubatud teha vigu. Las see inimene teeb omad vead. Ja kust sa tead, äkki see polegi üldse viga? Äkki see on selle inimese jaoks ainuõige asjade kulg? Rõõmusta ometi tema pärast, kui tal on hea olla. On sul siis raske või? Ja kui on, siis hoia see endale. Hoia suu kinni ja las ta naudib oma rõõmu. Elu on niigi täis pettumusi ja kurbust, kas on siis tingimata vaja need üürikesed õnnehetked kellegi käest ära varastada või need sõnnikuga üle valada? Las see inimene olla need kaks päeva vähemalt õnnelik. Küll ta jõuab veel kahetseda. Ka sinu sekkumiseta. Ma luban.
Kommentaarid
Postita kommentaar