Vaatasin hiljuti Eesti standup komöödiat. Nii palju kui ma sellest maailmast tean, siis peetakse Sander Õigust üheks parimateks. Ausalt, kui tema on parim, siis millised need teised veel on? Aga noh, ma ei peagi kõigest aru saama ja heaks kiitma. Üks asi mida ta ütles, puudutas mind. Nimelt ta rääkis, et kui ta vaatas Võsa Peetri saadet, siis ta siiralt arvas, et see on lavastus. Et pole võimalik, et päriselt elavad meie enda kõrval inimesed niiviisi.
Ma olen ise sedasama mõelnud. Mitte tingimata kolmanda Eesti kohta, sest ma ikkagi paar korda aastas satun ka Szolnoki peatusesse ja isegi Koplisse. See on alati veidi õudne ja uskumatu, aga paraku reaalsus. Rohkem olen ma aga mõelnud sellele, mis toimub praegu poliitikas. Esiteks ei suuda ma siiani uskuda, et Trump on Ühendriikide president. See tundub ikka veel nali. Show. Isegi Putini võimul olemine tundub kummaline. Aga noh, mis sa teed!
Ma mõistan nüüd, et minu järgnev lõik läheb mulle maksma pooled lugejaskonnast, sest ma ise ka ei suuda uskuda, kuivõrd sinisilmne ma võin olla, aga fain, siit see tuleb, lubasin ju aus olla. Mina päris tõsiselt ei uskunud, et EKRE liikmed mõtlevadki nii nagu ütlevad. Ma siiralt arvasin, et see on nali. Iroonia. Ja ma arvan, et ma täielikult ikka veel ei adu seda. Kuigi see vaatab mulle iga päev uudistest vastu. Loomulikult ma saan aru, et kusagil teoreetiliselt elavad inimesed, kes peavad mustanahalisi, naisi ja homosid alamaks rassiks. Põhimõtteliselt olen ma valmis tunnistama, et nad saavad oma mõttekaaslastega kokku, mõnes pimedas kopitanud keldris, joovad Läti õlut ja räägivad lugusid, mis nende eelarvamusi toidavad. Aga oma lõpmatus naiivsuses uskusin ma, et nad tegelikult saavad ise ka aru, et see on häbiväärne ja madal. Noh, umbes nagu naised saavad meeste peale kurjaks ja siis ütlevad, et kõik mehed on sead ja mölakad. See on emotsioon, keegi ei mõtle seda ju tõsiselt. Isegi siis ei mõtle, kui põhjust oleks. Kui mehed ongi mõnd konkreetset naist põlastusväärselt kohelnud. Alati leidub ju keegi, kes on ka hea - isa, vend, onu, mõni sõber või pedagoog. Lastakse korraks aur välja ja elatakse elu edasi. Ei algatata ju liikumist meessoo vastu. Öelge mida tahate, aga feministid ei vihka tegelikult mehi. See on taaskord üks pinnapealne arvamus, millesse süveneda ei soovita, sest see ei mahu kuvandisse. Kuvandisse emotsionaalsest ülesköetud naisterahvast.
Ma hakkasin mõtlema, et ma ei mäleta, et keegi oleks eelmisi presidente nii palju materdanud, kui praegust. Küll ei sobi tema soeng, suured pikaninaga kingad, näeb välja nagu "Orissaare seeneline" ja on liialt tundlik. Keegi peale minu ei ilkunud Ilvese naeruväärse kikilipsu kallal või ei kergitanud kulmu kui Rüütli lapselapsed Kadrioru Lossis läbu korraldasid. Aga kui on naine, siis võib?
Ma ei usu hauatagust elu. Ei usu, et pärast surma on paradiis või põrgu. Ma usun, et põrgu ongi see, mis meie ümber praegu toimub. Täna kirjutasin ma poliitikast. Aga see on ainult tilk õudustemeres, milles me kõik ulbime. Käsi südamel, ma olen ainult kuulnud sosinat sellest, milliseid jõhkrusi inimesed üksteisele tekitavad. Ma ei taha teada ka. Juba see pisku, mida ma tean ja kuulnud olen, see on jälk ja rõve. Ma tahan uskuda, et oma südames on kõik inimesed ilusad ja head. Et kui tehaksegi halba või kurje tegusid, siis see on pigem kõrvalprodukt üllama eesmärgi nimel, mitte teadlik otsus kannatusi põhjustada. Aga kas on? Kui ma vaatan meie ümber, siis nähtu jutustab sootuks teistsugust lugu.
*Foto internetist
Ma olen ise sedasama mõelnud. Mitte tingimata kolmanda Eesti kohta, sest ma ikkagi paar korda aastas satun ka Szolnoki peatusesse ja isegi Koplisse. See on alati veidi õudne ja uskumatu, aga paraku reaalsus. Rohkem olen ma aga mõelnud sellele, mis toimub praegu poliitikas. Esiteks ei suuda ma siiani uskuda, et Trump on Ühendriikide president. See tundub ikka veel nali. Show. Isegi Putini võimul olemine tundub kummaline. Aga noh, mis sa teed!
Ma mõistan nüüd, et minu järgnev lõik läheb mulle maksma pooled lugejaskonnast, sest ma ise ka ei suuda uskuda, kuivõrd sinisilmne ma võin olla, aga fain, siit see tuleb, lubasin ju aus olla. Mina päris tõsiselt ei uskunud, et EKRE liikmed mõtlevadki nii nagu ütlevad. Ma siiralt arvasin, et see on nali. Iroonia. Ja ma arvan, et ma täielikult ikka veel ei adu seda. Kuigi see vaatab mulle iga päev uudistest vastu. Loomulikult ma saan aru, et kusagil teoreetiliselt elavad inimesed, kes peavad mustanahalisi, naisi ja homosid alamaks rassiks. Põhimõtteliselt olen ma valmis tunnistama, et nad saavad oma mõttekaaslastega kokku, mõnes pimedas kopitanud keldris, joovad Läti õlut ja räägivad lugusid, mis nende eelarvamusi toidavad. Aga oma lõpmatus naiivsuses uskusin ma, et nad tegelikult saavad ise ka aru, et see on häbiväärne ja madal. Noh, umbes nagu naised saavad meeste peale kurjaks ja siis ütlevad, et kõik mehed on sead ja mölakad. See on emotsioon, keegi ei mõtle seda ju tõsiselt. Isegi siis ei mõtle, kui põhjust oleks. Kui mehed ongi mõnd konkreetset naist põlastusväärselt kohelnud. Alati leidub ju keegi, kes on ka hea - isa, vend, onu, mõni sõber või pedagoog. Lastakse korraks aur välja ja elatakse elu edasi. Ei algatata ju liikumist meessoo vastu. Öelge mida tahate, aga feministid ei vihka tegelikult mehi. See on taaskord üks pinnapealne arvamus, millesse süveneda ei soovita, sest see ei mahu kuvandisse. Kuvandisse emotsionaalsest ülesköetud naisterahvast.
Ma hakkasin mõtlema, et ma ei mäleta, et keegi oleks eelmisi presidente nii palju materdanud, kui praegust. Küll ei sobi tema soeng, suured pikaninaga kingad, näeb välja nagu "Orissaare seeneline" ja on liialt tundlik. Keegi peale minu ei ilkunud Ilvese naeruväärse kikilipsu kallal või ei kergitanud kulmu kui Rüütli lapselapsed Kadrioru Lossis läbu korraldasid. Aga kui on naine, siis võib?
Ma ei usu hauatagust elu. Ei usu, et pärast surma on paradiis või põrgu. Ma usun, et põrgu ongi see, mis meie ümber praegu toimub. Täna kirjutasin ma poliitikast. Aga see on ainult tilk õudustemeres, milles me kõik ulbime. Käsi südamel, ma olen ainult kuulnud sosinat sellest, milliseid jõhkrusi inimesed üksteisele tekitavad. Ma ei taha teada ka. Juba see pisku, mida ma tean ja kuulnud olen, see on jälk ja rõve. Ma tahan uskuda, et oma südames on kõik inimesed ilusad ja head. Et kui tehaksegi halba või kurje tegusid, siis see on pigem kõrvalprodukt üllama eesmärgi nimel, mitte teadlik otsus kannatusi põhjustada. Aga kas on? Kui ma vaatan meie ümber, siis nähtu jutustab sootuks teistsugust lugu.
*Foto internetist
Oeh, poliitika on üks nendest teemadest, kus ma viimasel ajal pigistan oma silmad kinni. Ma pigistan silmad kinni sellele, et EKREt hääletas kolmandik inimestest ja sellele, et nende toetus on endiselt kõrge. Ma pigistan silmad kinni, et Euroopas koguvad populaarsust parempoolsed erakonnad ja rühmitused. Ning mitte ainult parempoolsed, vaid paremäärmuslased. Natsid. Inimesed, kellel on vägivaldsed kinnisideed vähemuste vastu. Ma ei ole kristlane, aga hoidku meid jumal. :(
VastaKustutaAmen, sister!
KustutaMa ei ela Eestis aga kaugelt vaadates tundub see EKRE värk vist isegi koledam. Ühest olen küll aru saanud et see kôik on päris. Mul on sugulane, kes on kirikuôpetaja ja mul oli temaga FB-s 2 päevane "vestlus" ja vôin öelda et ta on täielik rassist ja arvab et ainult valge nahavärv on ôige, valge kurjategija on palju ôigem kui must jne. Ma heas usus arvasin, et kristluse üks pôhimôtteid on sallivus ja andestamine vôi midagi sellist aga vist mitte. Poliitilised vaated vôivad inimestel erinevad olla ja see on edasiviiv jôud aga rassismi ei saa mingis olekus tolereerida. Muidugi ei ole see ainult Eesti problem.
KustutaSee ongi kõige õudsem, et inimesed, kes vaikimisi "peaksid" üllaid moraalipõhimõtteid oma sõnades ja tegudes ilmutama, on sageli palju hullemad, kui needsamad "paganad" keda nad nii varmad hukka on mõistma. Usk kitsarinnaliste, sallimatute ja õelate inimeste käes on ohtlik relv.
Kustuta