Käisin šoppamas. Naabripoiss kõndis üks õhtu, pea kuklas ja habe tähtsust täis, Montoni poekotiga akna alt mööda ja ajas isu peale. Kuna Veerenni Moetänav asub mul töökoha kõrval, siis astusin lõuna ajal läbi.
Ega ma niisama ei läinud. Esiteks ma otsustasin, et mul on vaja rohelist kleiti. Kaks tükki juba on, aga on vaja kolme. Piilusin enne ka kodukalt, et kas miski kõnetab. Juba siis solvusin. Üks inetus teise otsa. Aga mõtlesin, et ehk mul veab, äkki kohapeal on pilt parem.
Ei olnud. Kui midagi, siis veel hullem. Valed suurused, värvid ja tegumoed. Okse!
Ma ei saa sellest aru. Juba mitu aastat on kleidid läinud aina vormitumaks, igavamaks ja imelikumaks. Nagu mingi kott oleks selga tõmmatud. Ja õu mai gaad, need ketsid! Aina enam kannavad sookaaslased kleitidega tenniseid. Jah, seda vulgaarsust olen ma juba mõned aastad näinud, aga siiani on see kuidagi kontrolli all olnud. Nüüd enam kontsakingi tänavapildis ei näegi. Isegi ontlikud daamid käivad uhkelt roosade ketsidega ringi, nagu see oleks maailma kõige loomulikum asi. Kas te ei mäleta, kuidas me kõik alles viis aastat tagasi naersime ameeriklannade üle, et need sellised matsid ja käivad viisakas kontorikostüümis ning tossudes? Ja nüüd ise ka? What the what now?
Teate, ma ka üks kord proovisin. Eelmisel aastal käisin Hiiumaal nii, et mul olid vanad tossud ja seelik. Tundsin ennast nagu viimane oss. Sel aastal ostsin tennised. Töö on selline, et seal kontsades väga ei purjeta. Veel pole jalga jõudnud panna. Ootavad esikus.
Kas keegi disainiinimene oskab kosta, millal see kolemood mööda läheb? Tahaks elegantsi tagasi. Silm puhkab kui mõni veel vanamoodsalt igati kena ja graatsiline jaksab olla. Ma saan aru küll, et see mugav on, aga siis võiks ju üldse väljaveninud dressides käia. Minul on ka porgandpaljalt ülimugav. Tööle ma siiski nii ei tihka ilmuda, aga muidu inimeste sekka. Piisab, et ma selle mugavusega oma lapsi ja naabreid hirmutan.
Üks kleit meeldis mulle poes küll, aga see oli natuke valet värvi. Roosa. Ja hind tegi ka nukraks. Mul on ikka veel meeles, kuidas ma aasta tagasi kolmekümneeuroseid Calvin Kleini kleite ostsin. Ja nüüd maksta mingi suvalise sünteetika eest sada kolmkümmend? Mõistus tõrgub. Lõpuks, et päris kasutu käik poleks, krabasin poistele lipse. Neli lipsu sain ja kokku maksin 18 eurot + 20 senti koti eest. Noh, ja postituseteema sain veel pealekauba.
 |
See ei ole naabripoisi kott. Ta läks oma kotiga ikka oma koju. See on minu jagu.
Lihtsalt mainin, et te mingeid vallatuid ideid ei hakkaks genereerima, eks ole.
|
Ega ma niisama ei läinud. Esiteks ma otsustasin, et mul on vaja rohelist kleiti. Kaks tükki juba on, aga on vaja kolme. Piilusin enne ka kodukalt, et kas miski kõnetab. Juba siis solvusin. Üks inetus teise otsa. Aga mõtlesin, et ehk mul veab, äkki kohapeal on pilt parem.
Ei olnud. Kui midagi, siis veel hullem. Valed suurused, värvid ja tegumoed. Okse!
Ma ei saa sellest aru. Juba mitu aastat on kleidid läinud aina vormitumaks, igavamaks ja imelikumaks. Nagu mingi kott oleks selga tõmmatud. Ja õu mai gaad, need ketsid! Aina enam kannavad sookaaslased kleitidega tenniseid. Jah, seda vulgaarsust olen ma juba mõned aastad näinud, aga siiani on see kuidagi kontrolli all olnud. Nüüd enam kontsakingi tänavapildis ei näegi. Isegi ontlikud daamid käivad uhkelt roosade ketsidega ringi, nagu see oleks maailma kõige loomulikum asi. Kas te ei mäleta, kuidas me kõik alles viis aastat tagasi naersime ameeriklannade üle, et need sellised matsid ja käivad viisakas kontorikostüümis ning tossudes? Ja nüüd ise ka? What the what now?
Teate, ma ka üks kord proovisin. Eelmisel aastal käisin Hiiumaal nii, et mul olid vanad tossud ja seelik. Tundsin ennast nagu viimane oss. Sel aastal ostsin tennised. Töö on selline, et seal kontsades väga ei purjeta. Veel pole jalga jõudnud panna. Ootavad esikus.
 |
| Siis kui ma ükskord üritasin moega kaasas käia |
Kas keegi disainiinimene oskab kosta, millal see kolemood mööda läheb? Tahaks elegantsi tagasi. Silm puhkab kui mõni veel vanamoodsalt igati kena ja graatsiline jaksab olla. Ma saan aru küll, et see mugav on, aga siis võiks ju üldse väljaveninud dressides käia. Minul on ka porgandpaljalt ülimugav. Tööle ma siiski nii ei tihka ilmuda, aga muidu inimeste sekka. Piisab, et ma selle mugavusega oma lapsi ja naabreid hirmutan.
Üks kleit meeldis mulle poes küll, aga see oli natuke valet värvi. Roosa. Ja hind tegi ka nukraks. Mul on ikka veel meeles, kuidas ma aasta tagasi kolmekümneeuroseid Calvin Kleini kleite ostsin. Ja nüüd maksta mingi suvalise sünteetika eest sada kolmkümmend? Mõistus tõrgub. Lõpuks, et päris kasutu käik poleks, krabasin poistele lipse. Neli lipsu sain ja kokku maksin 18 eurot + 20 senti koti eest. Noh, ja postituseteema sain veel pealekauba.
 |
| Piltidel tunduvad nii sinised, kuigi ma omaarust ostsin rohelised, hmmm.... |
Esimest korda olen sunnitud Sinuga eriarvamusele jääma :) Minu jaoks on Monton (lisaksin tinglikult siia ka Mosaici) üks esimesi valikuid, kui midagi vaja ruttu selga leida, olen ju vilets poodides kammija. Neil on naiselikud tegumoed, head materjalid (see viskoosi ja siidi segu, mida nad nüüd mitu hooaega kasutanud, on lihtsalt ju-ma-lik!), nende lõiked passivad mulle enamasti selga ja... last but not least - ma hõljun endiselt klassikalise tumesinise lainel ja selles osas on parim valik just neil (Hilfigeril muidugi ka, aga loomulikult on põhjuseid, miks ma just iga kuu sealt riideid ei osta :)). Montoni hinnaklass on talutav ja päris sageli teevad ka soodustusi.
VastaKustutaAga näiteks Kaupsi valikust - paari, juba eelpool mainitud erandiga - ei saa ma küll aru. Seal on ju nii palju erinevaid kaubamärke ja peaks ju nagu midagi leiduma, aga ma ei suuda sealt isegi proovikabiini minekuks midagi leida.
Muidu ma olen nõus, et Baltika Grupp teeb ilusaid asju. Pakun, et 68% minu rõivastest on neilt pärit. Aga kuna ma just ühevärvilist rohelist kleiti otsisin, siis oli ainult Ivo Nikkolot ja no ei, ei, ei! See roosa, mis mulle hinge puges on Bastioni oma. Kahjuks ei olnud sama lõikega rohelist :D. Ma oleks pidanud vist mõned stiilinäited juurde lisama, ma arvan, et Sa siis nõustuks minuga :D
KustutaKaubamajast olen ainult salle ja ehteid ostnud, samal põhjusel, miski ei kõneta :/
Ma ei suuda ka kleiti ketsidega kanda. Jah, mugav oleks, olen sellele mõelnud, aga ei suuda. Lihtsalt ei ole ilus. Las olla siis väiksed naiselikud ballerinad juba.
VastaKustutaJust!
KustutaTegelikult ma siiski pean ketsikandjate kaitseks sõna võtma, sest neil võib täitsa vabalt olla tegemist tervislike näidustustega selleks. Ja mina olen küll otsustanud, et kui minu aeg on sealmaal, siis kleitidest-seelikutest ma küll ei loobu, kannan või tennistega :)
KustutaMis maa see "Sealmaa" on, Google Maps ei leidnud 😂😂😂.
KustutaGoogle Maps ei tea tuhkagi naiste raskest elust :)
KustutaLepime siis nii kokku, et kui Sa Sealmaal ära käid, siis saada postkaart, aga tule kenasti koju tagasi :) Mina isiklikult kavatsen kasvõi ratastoolis veel kontsi kanda :D
Kustuta