Ma ausalt, iga päev mõtlen, et ma teen pausi ja ei kirjuta rohkem mustandeid, sest kes see jaksab, eks ole, lugeda nii palju. Aga noh, mu elu on absurd. Kui ma ei kirjutaks, siis ise ka ei usuks, et kõik see minuga päriselt juhtub ja aset leiab. Ja ma küsin endalt, kas ma tõesti ise kuidagi tõmban sellist elu endale ligi või mis värk toimub?
Laupäeva hommikul näen magamistoa aknast kuidas rott jookseb lillepõõsasse. Ja sealt edasi poiste magamistoa akna alla ja …. ma siiani ei suuda uskuda seda… haarab sealt röstsaiaviilu hambusse ning jookseb tuldud teed tagasi. Sai suurem kui rott.
Mõtted… emotsioonid… mälestused… järeldused…
Mäletate seda lugu, kui rott mul Vollit käis krõbistamas (link)? Ja kuidas ma seepeale ostsin välismaalt vilistava ja vinguva karbi, mis närilisi eemale peaks peletama (link).
Mis siis selgub? Ega see saiaviil seal juhuslikult minu poiste akna all ei olnud. Üks võsuke oli selle sinna visanud. Ise tunnistasid üles.
Õigemini see käis nii, et: "Ei tema viskas!"
"Ei tema hoopis viskas!"
"No mina viskasin, aga tema ütles mulle, et ma pean viskama!"
Noh, igatahes, meie kodust see sai sinna maandus. Rottidele. Raudselt seesama rott, kes Vollit pilastas.
Nii palju emotsioone!
Esiteks ma muidugi riidlesin, et meil niigi raha vähe ja need viskavad toitu aknast välja. Siis riidlesin, et meil igal pool rotimürk välja pandud ja minu oma liha ja veri on nii süüdimatu, et toidavad neidsamu elukaid, kellest ülejäänud maja üritab lahti saada.
Sellepeale teatas üks tarkpea, et meil on teadetetahvlil kirjas, et ei tohi tuvisid ja kajakaid toita, rottide kohta pole midagi öeldud. No vaidle veel selle loogika vastu, ma ütlen!
Igatahes ma nüüd loodan, et keegi naabritest mu blogi ei loe ja mulle järgmisel ühistukoosolekul kambakat ei tee. Nagu ma ükskord varem juba kirjutasin, siis ma juba teadsin seda ette, et ükskord nad midagi mu vastu leiavad ja mu sealt majast välja söövad. Naabrid siis, mitte rotid.
Mõtted… emotsioonid… mälestused… järeldused…
Mäletate seda lugu, kui rott mul Vollit käis krõbistamas (link)? Ja kuidas ma seepeale ostsin välismaalt vilistava ja vinguva karbi, mis närilisi eemale peaks peletama (link).
Mis siis selgub? Ega see saiaviil seal juhuslikult minu poiste akna all ei olnud. Üks võsuke oli selle sinna visanud. Ise tunnistasid üles.
Õigemini see käis nii, et: "Ei tema viskas!"
"Ei tema hoopis viskas!"
"No mina viskasin, aga tema ütles mulle, et ma pean viskama!"
Noh, igatahes, meie kodust see sai sinna maandus. Rottidele. Raudselt seesama rott, kes Vollit pilastas.
Nii palju emotsioone!
Esiteks ma muidugi riidlesin, et meil niigi raha vähe ja need viskavad toitu aknast välja. Siis riidlesin, et meil igal pool rotimürk välja pandud ja minu oma liha ja veri on nii süüdimatu, et toidavad neidsamu elukaid, kellest ülejäänud maja üritab lahti saada.
Sellepeale teatas üks tarkpea, et meil on teadetetahvlil kirjas, et ei tohi tuvisid ja kajakaid toita, rottide kohta pole midagi öeldud. No vaidle veel selle loogika vastu, ma ütlen!
Igatahes ma nüüd loodan, et keegi naabritest mu blogi ei loe ja mulle järgmisel ühistukoosolekul kambakat ei tee. Nagu ma ükskord varem juba kirjutasin, siis ma juba teadsin seda ette, et ükskord nad midagi mu vastu leiavad ja mu sealt majast välja söövad. Naabrid siis, mitte rotid.
Kommentaarid
Postita kommentaar