Olgem ausad

Olen otsustanud nüüd kõik ausalt ära rääkida. Kõvasti pahandatakse blogijate peale, et nad on silmakirjalikud ja ebaausad. Näitavad ennast ühest küljest, aga tegelikult on hoopis teistsugused. Ja pean tunnistama, et ma pole olnud aus. Olen ka jätnud asju endast rääkimata, et üldmulje ei kannataks. Aga nüüd aitab! Lugeja väärib tõde ja siin see on.

Alustame sellest, et ma pole tegelikult üldse nii armas ja nunnu, kui ma püüan ennast esitleda. Ma olen tegelikult väga kärsitu ja vihastun kõvasti. Täiesti tavaline on see, et ma kirun autoroolis. Riidlen punaste fooridega, juhtidega, kes ei oska suunatuld näidata, sõidavad tarbetult aeglaselt või vahetavad sada korda rada lootuses kakskümmend sekundit varem foori taha pidurdama jõuda. Vihastun ka nende peale, kes annavad mulle signaali, kui ma rada vahetan ja neile ette sõidan. Isegi kui nad ei pea minu pärast pidurdama. Nad annavad signaali. Nagu, get over yourself! Jalakäijate peale kurjustan, kui nad helkureid ei kanna ja pimedal ajal puu tagant ette astuvad. Vihastun, kui ma peatun, et neid üle lasta ja nad hakkavad kätega vehkima, et ma edasi sõidaks. Ma ei ole mõnus muhe sell autoroolis. Iga päev teen väiksemaid vigu. Sõidan kollase tulega üle ristmiku. Ei märka alati jalakäijaid üle sebra lasta. Mõnikord hindan oma kiirendamisvõimet üle ja jään kaasliiklejaile ette. Igatahes, nüüd teate. Ma võin blogis jätta mulje, et ma Liivimaa kõikse parem autojuht, aga tegelikult on mul kõvasti arenguruumi.

Teiseks, ma olen küllalt labane. Tahan küll olla väljapeetud ja delikaatne, aga tegelikult on mul voorimehe kõnepruuk ja ma naeran rõvedate kahemõtteliste naljade peale. Ma kirjutan blogis arvustusi teatritükkide ja auhinnatud filmide kohta, aga reaalsus on see, et 80% ulatuses vaatan ma telekast mõttetut jama. Okei, ma tõesti ei vaata seebikaid, aga olen ka neid vaadanud. Isegi "Vapraid ja ilusaid" ja "Kodu keset linna". Rääkimata B-kategooria filmidest. Näiteks eelmisel nädalal vaatasime poistega "Johnny Englishi".

Blogis kirjutan ma sellest, kuidas ma söön alati täistera tooteid ja värskeid salateid ning Uus-Meremaa veisefileed, aga see pole tõsi. Ausalt öeldes, ma püüan seda süüa. Aga juhtub ka nii, et söön kõige tavalisemaid valgeid makarone, kõige odavama seahakklihaga. Jah, ma ostan koju köögi- ja puuvilju, aga ma pea alati valin võimalikult soodsa variandi. Mina olengi see, kes ostab Poola õunu ja Soome kurki. Ja ma ei tea, kas ma ostaksin ökomärgistusega tooteid isegi siis, kui rahakott võimaldaks. Ma teoorias tean küll, mis on tervislikum valik ja üldiselt ma siiski püüan selle järgi toimida, aga kui mul on rahaga kitsas, ja kitsas on kuus vähemalt korra, siis ma teen kärped kvaliteedi arvelt. Lisaks, meie toidulaud on väga ühekülgne. Tavaliselt ongi makaronid hakklihaga. Või siis kana mõne lisandiga - tatar, riis, couscous. Suppi keedan ma aastas äkki kokku kümme korda, no ei viitsi lihtsalt! Absoluutselt liiga palju sööme magusat. Kord nädalas on kooki, raudselt! Vahel rohkem kui kord. Sellele lisaks küpsist ja šokolaadi. Komme vähem, aga vahel ikka. Ka snäkke sööme rohkem, kui mulle tunnistada meeldiks. Näiteks krõpse ja soolapähkleid. Kõige piinlikum on mul tunnistada seda, et ma söön vahel ka päevalilleseemneid. Jah. Ikkagi slaaviveri lööb välja. Ma ei istu akna peal ja ei sülita koori maha, of course, aga ma eelistan koorimata ja näiteks raamatut lugedes on neid elumõnus näksida. Tean, need on rasvased ja jõhkrad kaloripommid, aga vot, meeldivad!

Raamatutest rääkides, ma loen liiga vähe. Vahel ma ei võta mitu nädalat raamatut pihku, sest ma ei viitsi. Vahin hoopis mõnda mõttetut seriaali telekast. Päris tihti on ka seda, et hakkan raamatut lugema, aga see on nii igav, et ma jätan pooleli. Selliseid raamatuid on mul päris palju kodus, kus siiani järjehoidja vahel, kuigi ma juba ammu ei mäleta, mis seal alguses üldse kirjas oli ja tõenäoliselt ei hakka ma seda raamatut iialgi uuesti lugema.

Ainult trenni koha pealt ei ole mul suuri saladusi paljastada. Teengi kolm kuni neli korda nädalas trenni. Viimased kuud veidi rahulikumalt ja rohkem rühmatrenni, aga siiski järjepidevalt.

Mis puutub puhtust ja korda, siis jah, ma olen võrdlemisi puhas ja korras, aga ka siin on räpaseid saladusi. Näiteks, on täiesti tavaline, et mul jäävad nõud ööseks kraanikaussi pesemata ja ma tegelen sellega alles hommikul või peseb mõni lastest. Diivanipatjade ja voodi alt võtan ka tolmu harvem, kui mulle tunnistada meeldiks.

Mis veel? Noh, raha. Ütleme nii, et ma pole eriti hea majandaja ja päris sageli on mul näpud põhjas. Samas, ma väga ei põe selle pärast. Raha ja asjad ei ole nii olulised. Jah, raha eest saab asju ja meelelahutust, remonti ja ta annab teatud turvatunde, ja üldiselt nii kaks kolm tonni kuus võiks rohkem olla, aga samas ma ei oska sellest ka ülemäära puudust tunda. Kui oleks, oleks tore, aga kui pole, siis pole ka maailma lõpp.

Rohkem räpaseid saladusi mul nagu pole. Või kui äkki veel see, et vahel ehk jääb mulje, et mul mingid meestehordid seisavad köögiakna all ja laulavad serenaade ja värki, siis seda pole. On mõni mees, kes mulle helistab, mõni kirjutab, kutsuvad välja ka aegajalt, aga need on kõik pinnapealsed ja mõttetud suhted. Viimane tõsine asi oli Nipernaadiga. Kõik muud on olnud kas minu ettekujutlusevili või siis nende. Igatahes, suures plaanis võib öelda, et kuus aastat pole midagi toimunud.

Nüüd siis teate. Olen kõik ausalt ära rääkinud. Ehk mõni asi veel jäi mu hingele, aga mitte sellepärast, et ma seda varjaks, vaid see pole mul hetkel meeles. Mäluga on mul ka halvem lugu, kui blogist välja võib lugeda. Ühesõnaga, jah, nii on.