Spektaakel

Naine oli blond. Pigem keskmise kehaehitusega kui jäme. Seisis. Seal tuhatooside juures. Ma nägu ei näinud. Nägu oli kaetud mehe näoga. Meest ma üldse ei näinud. Aa, seda märkasin, et mehel juukseid polnud. Märkasin, sest naine nii innukalt silitas tema paljast pealage. Mõlema käega muudkui masseeris, ikka ette ja taha, külgedele ja kokku. Tea, kas mees oli juba esiteks kiilas, või lihtsalt naise agressiivne massaaž oli kõik õlekõrred nupult lihvinud?

Igatahes seisid seal. Päise päeva ajal. Tuhatooside kõrval. Ja tutvusid. Intiimselt. Vahetasid kehavedelikke. Neid sülje omi, mitte neid teisi - iiiuuu! Rõvedikud olete ikka küll!

Ei noh, loomulikult olen ma kade. Sest ma pole juba ammu mingeid vedelikke vahetanud kellegagi. Isegi joogipudelit ei taheta minuga jagada. Aga noh, tiba piinlik oli nagu ka. Jah, minul, neil ilmselgelt mitte. Sest ikka veerandtundi asjatasid nad seal kindlasti. Naine masseeris mehe pealage ja mees hoidis naise taljest kahe käega kinni. Nii palju kui mina märkasin. Ega ma ju vaatlema ei jäänud. Ehk eksis see käsi vahel ka pihast alla või hoopis üles, ei oska pead anda. Mina räägin sellest, mida ma nägin, eks ole.

Miks siis piinlik? Mis see väike musi ikka teeb? Noooh… polnud päris teismelised enam. Milleks on vaja niiviisi avalikus kohas. Tuhatooside juures. Inimesed käisid üle ja mööda ja nemad muudkui miilustasid.

Aga võibolla oli hoopis armastus? Nii suur et ei mahtunud enam magamistuppa ära ja oli vaja välja tuua. Jalutuskäigule. Muidu oleks äkki raisku läinud, kui seda poleks teistele näidatud. Polekski nagu päris.