Vihast

Viha on üks huvitav emotsioon. Sageli varjab ta enda taga hoopis midagi muud.

Ma vihastan tarbetult, tihti ja südamest. Mind vihastab hoolimatus, rumalus ja raiskamine.

Emana ilmutan viha, kui olen tegelikult mures. "Kus sa, poisiraisk, öösel laaberdad ja koju ei ilmu!" Mure. Hirm. Armastus. Aga välja kukub ikka nii nagu alati. Kiirelt ja vihaselt.

Kui solvun, siis ilmutan ka viha. "No minge siis ilma minuta! Mul savi!"

Üksindus. Viha. "Ega ma ei tahagi Sind! Vaata, kellega Sa läbi käid ja endale baarist koju vead! Ma olen prügimaja kõrvalt ka viisakamaid eksemplare leidnud, kui need abordijäänused!"

Hüljatus. "Laske mind lahti! Nagu mul teid ja teie ettevõtet vaja oleks! Nagunii olete kõik siin lollid ja nõmedad!" Viha.

Kurbus. "Mul pole teid vajagi. Üksi ongi parem!" Viha.

Oi ja kui ma veel näljane olen! Uhh! Siis ma olen ikka jubedalt vihane. Kõigi ja kõige peale.

Üllatavalt multifunktsionaalne emotsioon.

Käid kulm kipras ringi ja ilmutad kõiki tunnetespektri erinevaid varjundeid. Ainult, et kortsud tulevad. Kurjad ja vihased.