Seda postitust olen ma juba mitu korda kirjutanud. Ja kustutanud. Loodetavasti ma seekord jõuan avaldada ka, enne kui jälle delete nuppu vajutan. Andke siis teada, kuidas mul läks.
Mäletan nii selgesti seda, kuidas me olime abituriendid ja mõtlesime, et kuidas see võimalik on, et me kohe-kohe lõpetame gümnaasiumi, aga seda "täiskasvanud inimese tunnet" ikka veel pole. Et siis kui me käisime kuuendas klassis ja vaatasime põhikoolilõpetajaid, siis tundus, et need nii suured juba, aga endal üheksandas klassis küll seda tunnet ei tulnud. Üheksandas vaatasime kaheteistkümnendaid sama pilguga, aga jõudes ise sinna faasi polnud seda tunnet kuskil.
Kui ma meenutan oma kahekümnendaid, siis tagantjärele vaadates, tundub, et see dekaad mu elust oli mäng, teesklus. Ma mängisin täiskasvanud inimest. Tegin asju, mida täiskasvanud minu teada tegema peaks. Noh, läksin mehele, sain lapsed, võtsin pangalaenu, tegin remonti, käisin tööl. Aga kõike seda tehes, ei tundud ma ennast kordagi täiskasvanud inimesena. Pidevalt pabistasin, et kuigi see roll tuli mul juba päris hästi välja, siis äkki keegi näeb läbi, võtab vahele ja paljastab mu pettuse. Kolmekümnendates oli juba natuke parem. Siis ma leppisin sellega, et ma vist selles elus kunagi suureks ei kasvagi. Nüüd, olles neljakümne künnisel, on see tunne vaid süvenenud.
Olenemata vanusest, on otsused ikka keerulised. Ja palju tuleb ette ka valesid otsuseid. Ainuke asi, mis ajas muutub, on see, et nüüd ma teen valesid otsuseid suurema enesekindlusega ja enamasti ei tunnista, et otsus oli vale, vaid ajan mingit häma selle kohta.
Palju on juttu sellest, et mis täiskasvanule sobib ja mis mitte. Et ei sobi enam lühikesed seelikud, sest põlved on koledad. No, tegelikult on põlved üldse igas vanuses suhteliselt koledad, lihtsalt vanemas eas sa lepid sellega, noorena väga ei mõtle oma põlvede peale. Vanas eas ei sobi tätoveeringud ja rokkaristiil. Aga miks ei sobi? Minu meelest on just lahe näha pisut vanemaid inimesi, kes järjekindlalt kannavad stiili, mis neile noorena meeldis. Sest, nagu te mu elufilosoofiat teate, siis, ega inimese põhiolemus väga ei muutu.
Kes üldse otsustas, et alatest 18. eluaastast peab inimene olema tõsine ja asjalik? Minu meelest on see täielik jama. Mina pole veel ühtegi täiskasvanud inimest oma elus kohanud. Kui te mõnda teate, siis näidake mulle ka.
Mäletan nii selgesti seda, kuidas me olime abituriendid ja mõtlesime, et kuidas see võimalik on, et me kohe-kohe lõpetame gümnaasiumi, aga seda "täiskasvanud inimese tunnet" ikka veel pole. Et siis kui me käisime kuuendas klassis ja vaatasime põhikoolilõpetajaid, siis tundus, et need nii suured juba, aga endal üheksandas klassis küll seda tunnet ei tulnud. Üheksandas vaatasime kaheteistkümnendaid sama pilguga, aga jõudes ise sinna faasi polnud seda tunnet kuskil.
Kui ma meenutan oma kahekümnendaid, siis tagantjärele vaadates, tundub, et see dekaad mu elust oli mäng, teesklus. Ma mängisin täiskasvanud inimest. Tegin asju, mida täiskasvanud minu teada tegema peaks. Noh, läksin mehele, sain lapsed, võtsin pangalaenu, tegin remonti, käisin tööl. Aga kõike seda tehes, ei tundud ma ennast kordagi täiskasvanud inimesena. Pidevalt pabistasin, et kuigi see roll tuli mul juba päris hästi välja, siis äkki keegi näeb läbi, võtab vahele ja paljastab mu pettuse. Kolmekümnendates oli juba natuke parem. Siis ma leppisin sellega, et ma vist selles elus kunagi suureks ei kasvagi. Nüüd, olles neljakümne künnisel, on see tunne vaid süvenenud.
 |
Palju on juttu sellest, et mis täiskasvanule sobib ja mis mitte. Et ei sobi enam lühikesed seelikud, sest põlved on koledad. No, tegelikult on põlved üldse igas vanuses suhteliselt koledad, lihtsalt vanemas eas sa lepid sellega, noorena väga ei mõtle oma põlvede peale. Vanas eas ei sobi tätoveeringud ja rokkaristiil. Aga miks ei sobi? Minu meelest on just lahe näha pisut vanemaid inimesi, kes järjekindlalt kannavad stiili, mis neile noorena meeldis. Sest, nagu te mu elufilosoofiat teate, siis, ega inimese põhiolemus väga ei muutu.
Kes üldse otsustas, et alatest 18. eluaastast peab inimene olema tõsine ja asjalik? Minu meelest on see täielik jama. Mina pole veel ühtegi täiskasvanud inimest oma elus kohanud. Kui te mõnda teate, siis näidake mulle ka.
Kommentaarid
Postita kommentaar