Kevad on see aeg, kus meie peres tehakse kingitusi. Sest kool. Lõppeb. Ja seda tuleb tähistada.
Möödunud aastal lõpetas esmasündinu põhikooli. Sel aastal on lootust, et teisena sündinu saab sama tembuga hakkama. Siis on üks sabatiaasta ja kahe aasta pärast lõpetab kaks jõnglast korraga. Ma ei taha mõeldagi, sees keerab ainuüksi mõttest, mis siis saama hakkab ja millist panka ma röövima peaks.
Igatahes, kingitused siis. Kingitusi teha mulle meeldib. Siis, kui ma näen midagi, mis tuletab mulle kedagi meelde. Mõtlen, et voh, talle võiks see meeldida. Aga sunniviisiliselt, võeh! Lihtsalt sellepärast, et mingi tähtpäev ja peab. *Judiseb* Paraku on nii, et ma elan ühiskonnas, kus on reeglid. Kirjutatud ja kirjutamata. Ning üks neist reegleist määrab, et on kombeks teha kingitusi. Ja nii need sallid, tassid, küünlad ja muu mõttetu saast su koju sigineb.
Aina rohkem üritan ma kinkida emotsiooni. Teha midagi koos, minna kuhugi, näha midagi. Asjad - need on nii tühjad ja kõledad. Asjadel on ainult siis väärtus, kui nendega kaasneb emotsioon. Aga kuidas sul saab tekkida emotsioon, kui see on sunniviisiliselt sulle sebitud? Muidugi võib kinkida raha. Ja siis kingisaaja ise otsustab, mida ta sellega peale hakkab ja ostab endale asju, millel on emotsioon, ning seda asja nähes või kasutades mõtleb sulle. Ma arvan, et teoreetiliselt peaks see nii toimima.
Nüüd ongi nii, et kuna nr kaks lõpetab, siis emotsioon on mul talle juba varuks. Aga asja pole. Ja ei suuda ma välja ka mõelda, mis see asi peaks olema. Esmasündinuga on lihtne - talle meeldivad igasugused tähtsate inimeste asjad. Nii kinkisin talle Parkeri kirjutusvahendite komplekti. Teistelt sai ta Sangari mansetinööbid, lipsunõela ja ajalooraamatuid. Meeldiv on näha, kuidas ta kõiki neid kasutab. Aga mida kinkida inimesele, kes kõik oma raha riiete, filmide ja mängude peale kulutab? Kõige loogilisem valik oleks kinkida Apollo või H&M kinkekaart vms. Aga on see piisavalt emotsioonikas?
On teil mõtteid, mida kinkida noorele mehele, keda miski ei paista huvitavat? On teil endal kogemust, kus kingiti, midagi mida poleks osanud tahta, aga mida siiani heldimusega meenutate?
Möödunud aastal lõpetas esmasündinu põhikooli. Sel aastal on lootust, et teisena sündinu saab sama tembuga hakkama. Siis on üks sabatiaasta ja kahe aasta pärast lõpetab kaks jõnglast korraga. Ma ei taha mõeldagi, sees keerab ainuüksi mõttest, mis siis saama hakkab ja millist panka ma röövima peaks.
Igatahes, kingitused siis. Kingitusi teha mulle meeldib. Siis, kui ma näen midagi, mis tuletab mulle kedagi meelde. Mõtlen, et voh, talle võiks see meeldida. Aga sunniviisiliselt, võeh! Lihtsalt sellepärast, et mingi tähtpäev ja peab. *Judiseb* Paraku on nii, et ma elan ühiskonnas, kus on reeglid. Kirjutatud ja kirjutamata. Ning üks neist reegleist määrab, et on kombeks teha kingitusi. Ja nii need sallid, tassid, küünlad ja muu mõttetu saast su koju sigineb.
Aina rohkem üritan ma kinkida emotsiooni. Teha midagi koos, minna kuhugi, näha midagi. Asjad - need on nii tühjad ja kõledad. Asjadel on ainult siis väärtus, kui nendega kaasneb emotsioon. Aga kuidas sul saab tekkida emotsioon, kui see on sunniviisiliselt sulle sebitud? Muidugi võib kinkida raha. Ja siis kingisaaja ise otsustab, mida ta sellega peale hakkab ja ostab endale asju, millel on emotsioon, ning seda asja nähes või kasutades mõtleb sulle. Ma arvan, et teoreetiliselt peaks see nii toimima.
Nüüd ongi nii, et kuna nr kaks lõpetab, siis emotsioon on mul talle juba varuks. Aga asja pole. Ja ei suuda ma välja ka mõelda, mis see asi peaks olema. Esmasündinuga on lihtne - talle meeldivad igasugused tähtsate inimeste asjad. Nii kinkisin talle Parkeri kirjutusvahendite komplekti. Teistelt sai ta Sangari mansetinööbid, lipsunõela ja ajalooraamatuid. Meeldiv on näha, kuidas ta kõiki neid kasutab. Aga mida kinkida inimesele, kes kõik oma raha riiete, filmide ja mängude peale kulutab? Kõige loogilisem valik oleks kinkida Apollo või H&M kinkekaart vms. Aga on see piisavalt emotsioonikas?
On teil mõtteid, mida kinkida noorele mehele, keda miski ei paista huvitavat? On teil endal kogemust, kus kingiti, midagi mida poleks osanud tahta, aga mida siiani heldimusega meenutate?
Kahjuks ei ole kingiideed välja pakkuda. Minul lõpetab esmasündinu sel aastal 9.klassi ja olen sama dilemma ees.
VastaKustutaJärelikult meil lapsed umbes sama vanad :) Keeruline tõesti. Mulle kingiti vist ehteid ja kotte, tüdrukutega on ikka kuidagi lihtsam. Meestega keeruline. Oleks mõni hobigi, siis kingiks sellega seoses, aga nii…. oh.
Kustuta