Hiljaaegu on mitmest blogist läbi käinud joon, et see, mida me endast arvame peegeldub teistes inimestes vastu. Arvad, et oled tark ning edukas, ning seda sinust arvataksegi. Samal põhjusel arvatakse, et sa oled paks ja kole.
Ma olen sellesse ütlusesse üsna suure umbusuga suhtunud. Ma olen ikka lootnud, et inimesed näevad paremini. Näevad kaugemale ja ei ole pinnapealsed.
Mõni aeg tagasi pahandas üks lähedane selle peale, et ma blogis end alatasa alandan - kutsun end rumalaks, inetuks ja õelaks. Tema väitis, et ta teab mind paremini ja seetõttu teda häirib selline kõverpilt minust, mille ise endast loon. Vastasin talle, et ta ju saab aru, et see on hüperbool. Sel hetkel, kui ma kirjutan, et olen loll, koll ja troll, siis see on hetkeemotsioon, mitte täielik ning lõplik tõde.
Mida siis öelda? Ei, ma ei ole endaga pidevalt sõjajalal. Jah, on ka kehvemaid päevi, aga enamasti saame Mina ja Mina-Ise päris kenasti hakkama. Vahel ma kirjutan ka sellest. Et lugeja tunneks mu üle uhkust, ega tunneks sisemist sundust kõiki terariistu ning lahtist tuld mu eest peita. Eks ta tõsi on, et mul ei tule see eneseupitamine kuigi hästi välja. Või õieti, mul on lihtsam oma pangeastumistest kirjutada. Sest see on naljakas. Ja parem et ma naeran enda üle, kui irvitan naabri arvelt. Muidu see oleks ju õel.
Näiteks olen ma ennast juba pikalt tagasi hoidnud ja mitte kirjutanud postiljonist, kes mind närvi ajab. Ta teenindab Kesklinnas seda piirkonda, kus ma juhtumisi töötan. Kuna minu telefoninumber on hoonete majajuhil, siis see postiljon helistab mulle aeg-ajalt. Vist tahab lobiseda, sest küsimused on alati asjasse puutumatud. Täiesti norm on see, et ta ei oska/viitsi/taha otsida õiget adressaati ja siis paneb kõik need kirjad tuima näoga meie üldisesse postkasti. Eks ma olen vahel vihastanud ka ja mõelnud, et ma peaks vist Omnivast poolekoha palka küsima, kuna ma siin kirju laiali vean, aga ma olen vait olnud, sest mul on samme vaja. Igatahes, täna leidsin ma postkastist taas vale aadressiga kirjad. Lausa vale tänavanimega. Meie hoone asub nimelt Tatari tänaval, aga kirjad olid adresseeritud Uus-Tatari tänavale. Helistasin siis Omnivasse ja palusin postiljonil kirjadele järgi tulla, sest teate, nii palju samme mul küll vaja pole, et need kuhugi postkontorisse toimetada. Peagi helistas mu sõbranna (lõuna ajal loomulikult! No ja te ju teate kui kuri ma olen, kui mul kõht tühi) ja teatas väriseva häälega, et ta nüüd maja ees ja näidaku ma talle neid kirju mis väidetavalt on valele aadressile toodud. Nagu! "Väidetavalt"! Pfff! Jätsin oma lõhepasta jahtuma ja läksin. Neiu vaatab kirju ja ütleb, et aga kõik õige ju. Ma andsin talle veel ühe võimaluse. Aa, siis ta nägi. Aga... ja siis millegipärast hakkas ta ühtäkki minuga vene keeles rääkima…. sellist tänavat nagu Uus-Tatari üldse polegi (vaatasin kaardilt, on küll). Küsisin talt, et miks ta minuga äkki vene keeles rääkima hakkas, me ju just telefoni teel rääkisime eesti keeles ja praegu ka? Ei noh, siis ma sain teada, et ta on Kohtla-Järvelt pärit ja kui närvi läheb siis hakkab automaatselt vene keeles rääkima. Esiteks, mul pole su elu- ega haiguslugu vaja teada, lihtsalt õpi lugema ja vii inimestele kirjad kätte ja teiseks, äkki ta selle kohta ka valetas ja lootis et ma ei saa vene keelest aru kui ta mingit plära ajab? Igatahes, kuidas sellist lugu kirjutada nii, et ma ei jätaks üleoleva mölaka muljet? Parem mitte kirjutada, onju? Aga ma leian, et parem kirjutada, sest kui see mu sisse jääb, siis elan ma end kusagil mujal välja. Parem olen kirjasõnas ülbe mölakas, kui elus.
Ja päris elus, noh, eks ma üks paras pehme soe ja karvane rõõmurull ole. Aga sellest pole ju üldse tore kirjutada. Kuidagi kohtlane oleks. Noh, umbes, et see jälle ütles nii ilusti ja ma nii kena olin, et see tegi mulle minu kenaduse puhuks kingituse, või et mul sõbrannad järjekorras ootavad kohvitamist/veinitamist. Nagu, kes kirjutaks üldse niiviisi? Või õigemini, kes viitsiks sellist ennastupitavat jura lugeda?
Ma olen sellesse ütlusesse üsna suure umbusuga suhtunud. Ma olen ikka lootnud, et inimesed näevad paremini. Näevad kaugemale ja ei ole pinnapealsed.
Mõni aeg tagasi pahandas üks lähedane selle peale, et ma blogis end alatasa alandan - kutsun end rumalaks, inetuks ja õelaks. Tema väitis, et ta teab mind paremini ja seetõttu teda häirib selline kõverpilt minust, mille ise endast loon. Vastasin talle, et ta ju saab aru, et see on hüperbool. Sel hetkel, kui ma kirjutan, et olen loll, koll ja troll, siis see on hetkeemotsioon, mitte täielik ning lõplik tõde.
Mida siis öelda? Ei, ma ei ole endaga pidevalt sõjajalal. Jah, on ka kehvemaid päevi, aga enamasti saame Mina ja Mina-Ise päris kenasti hakkama. Vahel ma kirjutan ka sellest. Et lugeja tunneks mu üle uhkust, ega tunneks sisemist sundust kõiki terariistu ning lahtist tuld mu eest peita. Eks ta tõsi on, et mul ei tule see eneseupitamine kuigi hästi välja. Või õieti, mul on lihtsam oma pangeastumistest kirjutada. Sest see on naljakas. Ja parem et ma naeran enda üle, kui irvitan naabri arvelt. Muidu see oleks ju õel.
Näiteks olen ma ennast juba pikalt tagasi hoidnud ja mitte kirjutanud postiljonist, kes mind närvi ajab. Ta teenindab Kesklinnas seda piirkonda, kus ma juhtumisi töötan. Kuna minu telefoninumber on hoonete majajuhil, siis see postiljon helistab mulle aeg-ajalt. Vist tahab lobiseda, sest küsimused on alati asjasse puutumatud. Täiesti norm on see, et ta ei oska/viitsi/taha otsida õiget adressaati ja siis paneb kõik need kirjad tuima näoga meie üldisesse postkasti. Eks ma olen vahel vihastanud ka ja mõelnud, et ma peaks vist Omnivast poolekoha palka küsima, kuna ma siin kirju laiali vean, aga ma olen vait olnud, sest mul on samme vaja. Igatahes, täna leidsin ma postkastist taas vale aadressiga kirjad. Lausa vale tänavanimega. Meie hoone asub nimelt Tatari tänaval, aga kirjad olid adresseeritud Uus-Tatari tänavale. Helistasin siis Omnivasse ja palusin postiljonil kirjadele järgi tulla, sest teate, nii palju samme mul küll vaja pole, et need kuhugi postkontorisse toimetada. Peagi helistas mu sõbranna (lõuna ajal loomulikult! No ja te ju teate kui kuri ma olen, kui mul kõht tühi) ja teatas väriseva häälega, et ta nüüd maja ees ja näidaku ma talle neid kirju mis väidetavalt on valele aadressile toodud. Nagu! "Väidetavalt"! Pfff! Jätsin oma lõhepasta jahtuma ja läksin. Neiu vaatab kirju ja ütleb, et aga kõik õige ju. Ma andsin talle veel ühe võimaluse. Aa, siis ta nägi. Aga... ja siis millegipärast hakkas ta ühtäkki minuga vene keeles rääkima…. sellist tänavat nagu Uus-Tatari üldse polegi (vaatasin kaardilt, on küll). Küsisin talt, et miks ta minuga äkki vene keeles rääkima hakkas, me ju just telefoni teel rääkisime eesti keeles ja praegu ka? Ei noh, siis ma sain teada, et ta on Kohtla-Järvelt pärit ja kui närvi läheb siis hakkab automaatselt vene keeles rääkima. Esiteks, mul pole su elu- ega haiguslugu vaja teada, lihtsalt õpi lugema ja vii inimestele kirjad kätte ja teiseks, äkki ta selle kohta ka valetas ja lootis et ma ei saa vene keelest aru kui ta mingit plära ajab? Igatahes, kuidas sellist lugu kirjutada nii, et ma ei jätaks üleoleva mölaka muljet? Parem mitte kirjutada, onju? Aga ma leian, et parem kirjutada, sest kui see mu sisse jääb, siis elan ma end kusagil mujal välja. Parem olen kirjasõnas ülbe mölakas, kui elus.
Ja päris elus, noh, eks ma üks paras pehme soe ja karvane rõõmurull ole. Aga sellest pole ju üldse tore kirjutada. Kuidagi kohtlane oleks. Noh, umbes, et see jälle ütles nii ilusti ja ma nii kena olin, et see tegi mulle minu kenaduse puhuks kingituse, või et mul sõbrannad järjekorras ootavad kohvitamist/veinitamist. Nagu, kes kirjutaks üldse niiviisi? Või õigemini, kes viitsiks sellist ennastupitavat jura lugeda?
 |
| Lõpetuseks üks ennastupitav pilt. Tšeki musklit! |
Kommentaarid
Postita kommentaar