#proudmommymoment

Musi number kaks rokkis eksamitel ja lõpetas põhikooli. Oli aktus ja kõik muud jutud.

Sai lilli ja torti.


Kuidas nii, et esimese klassi aktusel ikka rohkem rahvast koos tähistamas, kui lõpetamisel?

Sama oli siis kui abielu lõppes. Toodi lilli ja oli tort. Kui lahutasime.. noh, siis vaadati kuidagist imelikult, et ma tähistada tahtsin.

Aga tähistada oli ju rohkem. Poisil tervelt 9 aastat edukalt seljatatud. Välja kannatatud erisugused kiiksuga õppejõud ja ained, mida iialgi varbaotsagagi puudutada ei sooviks.

Aga noh...aktus...oeh...kuidas need "täiskasvanud inimesed" ikka nii lapsikud on? Öeldi ju teile, ärge ronige õnnitlema, kuni ametlik osa läbi saab. Kõneleti teile sellest, et saate oma pildid kõik tellida ja nii. Ikka vaja ronida oma valge närtsinud roosioksaga (kas te siis üldse ei tea, et valged roosid, need, noh, matusteks ju, mitte aktusele?) Piinlik ei ole see sõna, mida ma otsin, midagi ülimalt enamat.

Aga jah, minu jaoks lõpp on palju rohkem väärt kui algus. Sest alguses, noh, siis on niigi kõik ilus ja hea. Aga kui sa oled suutnud lõpuni vastu pidada, vot sellel on väärtus. Isegi siis kui lõpp polnud päris selline nagu alguses loodeti. Parem õudne lõpp, kui lõputu õudus, eks ole?




Kommentaarid

  1. Ma olen nii-nii nõus - lõpud on märksa enam tähistamist väärt kui algused. Palju õnne nr. 2-le ja tema tugevale tugisambale ja vaprat teekonda edaspidiseks!!!

    Ja ma ei saa jätta ütlemata (kadedusest muidugi tahaks jätta), et te näete mõlemad i-me-li-sed välja, nii ilusad, nii päris!

    VastaKustuta

Postita kommentaar