Puhata ja mängida

Mul hakkas muidu kolmapäeval puhkus. 12 pluss 2, sest Jaanipäev. Jaanipäev ei ole puhkus, sest, noh, Jaanipäev.

Otsustasin, et seekord ma pole eestlane. Otsustasin päriselt puhata. Mitte remonti teha ja sugulasi külastada, kraamida ja organiseerida. Noh, kolmapäeval ma ei puhanud. Pesin ja kraamisin. Pesin aknaid ja vaipu, autot ja autovaipu - need kolm päeva vannitoas haisesid nagu vettinud krants - lapsed pesin ära ja nõud. Raamatukogus käisin ja viisin taara ära, saadud raha eest ostsin pakiveini ja sain müüja haletseva pilgu osaliseks - valmistusin puhkuseks. Ütlesin, et nüüd on kõik - mina puhkan, ärge mind tülitage. Ma ei taha teada, et teil on kõht tühi ja puhtaid sokke pole. Siis võte korra tülitada, kui maja põleb, aga ainult korra, mind ei pruugi huvitada.

Muide, raamatukogus oli tore. Läksin sinna, nagu lits kloostrisse, piilusin üle õla ja püüdsin teeselda, et ma kuulun siia, et ma ka loen raamatuid, et ma ikka ka lugeda oskan, päris soravalt isegi. Valisin hoolega raamatuid ja kurvastasin hirmsasti. Sest see kullake, kes minu lugemissoovitusi treis, tema treib ajutiselt miskit muud. Ja mul on mälu, nagu Šveitsi juust. Üldse ei tulnud meelde, et mis see raamat nüüd oligi, mida ta mu poistele läbi lillede soovitas. Ahastasin seal. Olin juba valmis Facebooki Lugemisgruppi minema, kui meenus, et Goodreads - ehk ta seal ka selle üles tähendanud. Teate, puhkusega nii kiire, et pole jõudnud kontrollida. Võtsin siis viis raamatut ja natuke värisesin - et kas nad ikka lasevad mul kõik need kirjanduspalad endaga kaasa viia. Ulatasin häbelikult oma hoolega valitud raamatukesed tädile ja küsisin, et kas saab viis raamatut, või peab osa tagasi viima? Raamatuhoidja naeris mu võhiklikkuse üle ja teatas, et see viis oli juba ammu, millalgi kahetuhandetel. Nüüd võib koguni 30 raamatut võtta! Kes võtab kolmkümmend raamatut? Kuidas nad nii palju lugeda jõuavad? Ja kuidas need kõik kaasa saaks? Haagisega? Ja mina juba tean, et ma neist viiest ka pooled lugemata tagasi viin, ei jõua lihtsalt.

Vihane viis

Nüüd ma olen juba päris mitu päeva "puhanud". Koristanud ja nõusid pesnud, remontinud ja trennis käinud. Ma ei tea kuidas need minu lapsed seda puhkamiseasja ometi nii osavalt valdavad ja mina ikka sakin sajaga? Sel sekundil kui neil puhkus hakkas ei tee nad enam midagi. Ei vaheta sokke, ega jaksa nõusid kraanikaussi asetada - pesemisest rääkimata. Puhkavadki kogu hingest. Ja mängivad. Nende jaoks mäng vast ongi puhkus. Ja mina? Kas ma jäängi koristama ja kasima ja pärast puhkust olen veel rohkem läbi kui enne? Vajan puhkusest puhkust? Nagu kõik teised normaalsed eestlased? Ja teie veel ütlesite, et ma slaavitar! Pfff!

Kommentaarid

  1. /Asusin selle kullakese kingadesse, tõsi, selle vahega, et siinsel kullakesel pole endiselt millegi treimiseks aega :)/
    Sama mure selle mäluga siinpoolgi, pidin ka Goodreadsi minema. "Piiriseadused" oli ilmselt see raamat, mis kui minema hakkas, siis täitsa läks, ja mõni noorsand võiks seda lugeda küll.

    Aga võttes ette Sinu personaalteema, siis lugesin hiljuti (ma ei tea mitmendat korda juba üle, ja ma kinnitan, mul on elus olnud vähe raamatuid, mida võtan rohkem kui ühe korra kätte) "Ka see läheb mööda" Milena Busquetsilt, ja jäin kohe Sinu peale mõtlema, et huvitav, kas oled seda lugenud ja kas see võiks Sulle meeldida... See on nii lihtne, nii keeruline, nii hõrk, nii aus, nii valus, nii suvine, nii... no nii kõik :) Kusjuures veidral kombel pole sel Goodreadsis üldse kõrge hinne ja Eestis jäi see ilmumisjärgselt ka kuidagi varju. Aga samas, eks see näitabki, et igale raamatule on oma lugeja, ja vastupidi :) Muide, raamatututvustus ei ole ka eriti apetiitne, ära end sellel heidutada lase.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Suur-suur tänu heade soovituste eest. Tuleb aga sammud taas raamatukogu poole seada 😎

      Kustuta

Postita kommentaar