Kuidas sa joonistad kuud, kui ta istub su seljas ja irvitab su üle?
Kuidas sa pead temaga läbirääkimisi ja nõuad aru, kui ta end sinu eest peidab ja varjab?
Sa vist ei teagi kuidas see käib, kuidas sünnivad tsirkoonid.
Minu jaoks pole see lihtne, nii et sülitasin korra üle õla ja valmis ta ongi.
Ma pean ikka otsima. Põlvili mudas roomama ja üles leidma. Uurima, et kas sellest kamakast ka asja on. Võtma ta kaasa, pistma põue või taskusse ja endaga mõnda aega kaasas kandma. Siis, mõnel pikemal õhtul, hämaras toas, peeru valgel ta välja õngitsema ja tudeerima hoolega. Pesema teda vee ja seebiga, nühkima kareda harjaga. Toksima terava peitliga, lihvima peene liivapaberiga. Kõige lõpuks õrnalt tolm ja kiviklibu maha puhuma, poleerima pehme sametise lapiga. Ja alles pärast kõike seda vajutama klahvile "avalda".
Seetõttu mul ongi nii raske taluda seda, kui öeldakse, et ära sa parem too oma mudast leitud paekiviimitatsiooni meie ette. See pole mingi tsirkoon, see pole midagi väärt.
Sest see on kõik mis mul on. Miks te muusiku juurde ei lähe ega ütle, et mis sa siin tinistad oma kannelt ja nukralt lõõritad, vaata parem üksi ja vaikides oma noote või ümise hämaras metsatukas kuuvalgel ööl? Miks te kunstniku ei noomi, et ta oma pintslite ega värvituubidega ei lepi, vaid peab tingimata midagi lõuendile paigutama? Miks nende loodu väärib publikut, aga minu oma peaks olema peidus? Kas mul on vähem õigust ennast väljendada, kui neil? Ainult seetõttu, et mu komad on viltused, hüüumärgid kõverad ja küsimärgid sirged?
Kommentaarid
Postita kommentaar