Ma nii, selguse huvides, annan teada, et ma tegelikult meelega ei sõitnud naabrimehe autol külge maha. Tean, foorumites juba spekuleeriti. Noh, et täpselt minu tüüp, eks ole, habemega ja musklis mees.
Ja neile, kellel üldse tekkis juba küsimus, et kui palju neid lihastes ja vurrudega naabreid mul on, noh, ikka omajagu. Ei, pole üks ja sama vend, ausalt. Täiesti teine tüüp on. Ei, nad pole omavahel suguluses.
Ja üks asi veel. Sellel vennal on tätokad. Üldse mitte minu teema, võeh! Ja mis veel hullem - tal on ka tubakasõltuvus. See, et naine ja laps, see ei vääri antud kontekstis isegi mitte mainimist. Kuigi kahtlustan, et laps ei pruugi tema oma olla. Naine näib aastakest viis vanem olevat ja laps on ka eas, et noormees pidi isaks saama viieteist aastaselt või nii, seega, hästi ei tahaks nagu uskuda. Aga muretsema ei pea, temast ma pajatama ei hakka. Niipea kui see kindlustusteema läbi saab on kõik, muid pidepunkte me temaga ei jaga.
Aga kui nüüd päris tõsiselt rääkida, siis ega ma ka ei tea, mis värk mul nende naabrimeestega on. Sõbranna mul näiteks räägib, et tal küll selliseid muresid pole. Ta elab pisut linnast väljas ja kõik naabrimehed on kas muldvanad või neid lihtsalt pole. Teine sõbranna, samuti elab Tallinnast veidi väljaspool, räägib umbes sama juttu. Et tal on küll üks intrigeeriv naabrimees, kes kevade saabudes hakkab mootorrattaga ringi sõitma, aga kuna tal aed nii kõrge, siis pole aimugu, milline see motikavend välja näeb. Paar aastat kestis selline platooniline suhe neil. Hommikul ärkab sõbranna võrrimüra saatel ja õhtul kuuleb, kui härra töölt koju laekub. Ilus. Kuni ta üks kord nägi seda naabrimeest. Siis ta nädal aega kurtis mulle, et milline ebaõiglus see on ja kuidas igasugustele ei tohiks üldse motikaid müüagi. Noh, neile kes ei vasta parameetritele. Umbes samamoodi nagu mehed kurdavad, et kui naine push-up rinnahoidja, kunstküüned, -juuksed, -ripsmed ja jumestuse maha võtab, siis see on false advertising. Mine või tarbijakaitsesse. Igatahes, mida ma öelda tahan - minu sõbrannadel ei ole neid muresid, mis mul, kus iga teine naaber, kes trepikojas vastu jalutab, ajab ihu imelikuks. Need teised ajavad ka, aga hoopis muudel põhjustel…
Ma igaks juhuks mainin, et see pole teps mitte alati nii olnud. Muidu veel arvate, et ma nii meeleheitele viidud, et iga püksikandja kõlbab, peaasi et ta kaheksakümne meetri raadiuses resideeruks. See on ikkagi alles viimase viie aasta nähtus.
Ja kui nüüd naljatlemine kõrvale jätta, siis ma tegelikult ka eelistaks hoopis teistsuguseid naabreid. Selliseid, kes mul varem on olnud. Sest raske on nii. Keeruline on elada.
Ja neile, kellel üldse tekkis juba küsimus, et kui palju neid lihastes ja vurrudega naabreid mul on, noh, ikka omajagu. Ei, pole üks ja sama vend, ausalt. Täiesti teine tüüp on. Ei, nad pole omavahel suguluses.
Ja üks asi veel. Sellel vennal on tätokad. Üldse mitte minu teema, võeh! Ja mis veel hullem - tal on ka tubakasõltuvus. See, et naine ja laps, see ei vääri antud kontekstis isegi mitte mainimist. Kuigi kahtlustan, et laps ei pruugi tema oma olla. Naine näib aastakest viis vanem olevat ja laps on ka eas, et noormees pidi isaks saama viieteist aastaselt või nii, seega, hästi ei tahaks nagu uskuda. Aga muretsema ei pea, temast ma pajatama ei hakka. Niipea kui see kindlustusteema läbi saab on kõik, muid pidepunkte me temaga ei jaga.
Aga kui nüüd päris tõsiselt rääkida, siis ega ma ka ei tea, mis värk mul nende naabrimeestega on. Sõbranna mul näiteks räägib, et tal küll selliseid muresid pole. Ta elab pisut linnast väljas ja kõik naabrimehed on kas muldvanad või neid lihtsalt pole. Teine sõbranna, samuti elab Tallinnast veidi väljaspool, räägib umbes sama juttu. Et tal on küll üks intrigeeriv naabrimees, kes kevade saabudes hakkab mootorrattaga ringi sõitma, aga kuna tal aed nii kõrge, siis pole aimugu, milline see motikavend välja näeb. Paar aastat kestis selline platooniline suhe neil. Hommikul ärkab sõbranna võrrimüra saatel ja õhtul kuuleb, kui härra töölt koju laekub. Ilus. Kuni ta üks kord nägi seda naabrimeest. Siis ta nädal aega kurtis mulle, et milline ebaõiglus see on ja kuidas igasugustele ei tohiks üldse motikaid müüagi. Noh, neile kes ei vasta parameetritele. Umbes samamoodi nagu mehed kurdavad, et kui naine push-up rinnahoidja, kunstküüned, -juuksed, -ripsmed ja jumestuse maha võtab, siis see on false advertising. Mine või tarbijakaitsesse. Igatahes, mida ma öelda tahan - minu sõbrannadel ei ole neid muresid, mis mul, kus iga teine naaber, kes trepikojas vastu jalutab, ajab ihu imelikuks. Need teised ajavad ka, aga hoopis muudel põhjustel…
Ma igaks juhuks mainin, et see pole teps mitte alati nii olnud. Muidu veel arvate, et ma nii meeleheitele viidud, et iga püksikandja kõlbab, peaasi et ta kaheksakümne meetri raadiuses resideeruks. See on ikkagi alles viimase viie aasta nähtus.
Ja kui nüüd naljatlemine kõrvale jätta, siis ma tegelikult ka eelistaks hoopis teistsuguseid naabreid. Selliseid, kes mul varem on olnud. Sest raske on nii. Keeruline on elada.
Ma 70% ulatuses olen naabritega väga rahul, sellised noored paarid. Viisakad ja alati teretavad vastu ka. 30% alla kuulub üks kuri vana naine väikse haukuva koeraga, üks pidevalt suitsetav tüüp (kusjuures haisutab nii tavalise tubaka kui ka kanepiga) ja üks tülitsev paarike kelle tülisid aeg-ajalt isegi läbi seina kuulda on. Õnneks viimast ei juhtu nii tihti. Naabreid valida ei saa (ainult ära kolida), nii et laias laastus võib pigem rahule jääda. Sinu naabrilugusid on ikka põnev lugeda, sest tundub et igasugused inimtüübid elavad teil seal.
VastaKustutaMeil on tõesti üsna kirju seltskond ja üldiselt ka ei kaeba. Ebameeldivusi on suhteliselt vähe. Kõige rohkem häirivadki suitsetajad ja lärmajad. Aga neid viimaseid on õnneks vähe. Kardan, et kuna ma ei tea oma trepikojast ühtegi kisakõri, siis järelikult olen see mina :D
Kustuta