Teie

Kui ma vaatan oma postituste statistikat, siis näen ma mustrit. Teemad, mis lugejaid kõnetavad ja siis need teised. Näiteks tundub mulle, et minu suure hoole ja armastusega kirjutatud arvustused loetud raamatutele ja vaadatud filmidele võiksin ma samahästi kirjutamata jätta, sest huvi nende vastu on pehmelt öeldes leige.

Sarnaselt ei kõneta lugejaid lood Voldemar von Volvost. Või kui, siis ainult nendel kordadel, kui ma kuhugi sisse olen sõitnud ja draama on õhus.

Kõige rohkem meeldivad lugejatele lood minu katkisest hingest ja vildakast psüühikast. Olenemata valdkonnast. Mida suuremates kompleksides ma vaevlen, seda rohkem lugejaid võidan.

Üks minu paljudest kompleksidest on vanus. Annan teile hetke silmade pöörituseks, ja kui pea enam ringi ei käi, siis võite edasi lugeda….. Korras? Valmis?

Mulle tundub, et ma olen viimased kümme aastat rääkinud sellest, et ma olen juba nii vana - nelikümmend, noh. Kuigi passis seisab veidi teine number, see neli miinus üks. Aga ennast olen jõudnud veenda selles, et ma paari aasta pärast olen juba viiskümmend ja pensile minemas. Mida ma muuseas, saladuskatte all öeldes, suure põnevusega ka ootan. Ja tõsiasi, et pensioniiga pidevalt edasi lükatakse, morjendab mind hirmsasti. Samas, ega ma tegelikult ju vana ka olla nagu ei tahaks. Ja kui keegi meelega või kogemata või lausa naljaviluks seda vanuseasja jutuks võtab, noh, siis ma ikka solvun südamest.

Näiteks paar aastat tagasi pakkus üks noormees mulle bussis istet. Isegi kirjutasin sellest blogis. No ja hiljaaegu juhtus veel üks vahejuhtum, mis seest hõredaks tegi.

See oli üks õhtu pärast trenni riietusruumis, kus ma olin oma kaubad kõik pingile laiali laotanud ja kreemitasin kintse. Minu selja taha jäi seisma üks nooruke neiu ja taipasin, et olin oma tavaariga tema kapiukse blokeerinud. Vabandasin, naeratasin, ja tõmbasin koomale. Ise veel tegin nalja (oma arust), et ega muidu ju keegi ei räägi minuga ja niiviisi tekitan olukorra, kus kaasinimesed on sunnitud minuga kaks sõna vahetama. Ja et varsti olen ma see tädike, kes käib Maximas kassikonserve varastamas, et siis vähemalt turvamees minuga jutustaks. Neiu naeris ebalevalt ja tegi vist awww, kui ma õigesti kuulsin, ainult et ma ei tea kas minu jutu peale või minu peale… Igatahes ma rohkem ei tülitanud teda. Kui ma lahkuma hakkasin, siis viisaka inimesena soovisin talle kena õhtut. Ja ta vastas: "Teile ka!"

Nagu… the what now! Mis teie, maitea! Oli nagu jah noorem, aga mingi teie ma nüüd ka pole ju ometi? Tundsin ennast korra väga vanana. Väga… Läksin tudisevate jalgadega trepist alla, ajasin Vollile hääled sisse ja nii me podisedes, kaks vanurit, kodu poole veeresime. Jõudsime koju, tegime piparmündi teed ja vaatasime Õnne 13 kordusi. Määrisime kreemi valutavatele liigestele ja pahandasime kasvatamatute noorte peale. No kes ütleb teisele inimesele "teie" kui ta parasjagu slaavlane pole? Nendel on selline armas komme, et mida suurem austus, seda rohkem teietavad. Näiteks üks päev läksin kliendi juurde allkirja küsima ja ta, nähes mu nime, ütles kohe, et "me teiega võime vist hoopis emakeeles suhelda" seda ütles ta mõistagi vene keeles ja kuigi ka see noormees oli minust mitu aastat noorem, ei kõlanud see tema suust nii suure solvanguna. Aga noh, need eestlased, need ei tohiks küll mulle veel istet bussis pakkuda ega teietada. Või maitea, olengi äkki päriselt vanaks jäänud ja ise ei saa arugi enam?