Arhiivist
Otsustasin, et hakkan vähem blogima. Tõsiselt. Noh, et juba läheb täiesti käest ära. Postitan siin kaks lugu päevas (seda palju ma kirjutan, ei hakka parem ütlemagi. Okei, 5. Olete nüüd rahul?) ja nagu, oleks mul siis midagi tarka öelda. Ei ole ju. Mingi jaur. Endal ka piinlik. Igal õhtul koju tiksudes ja kõrvalrajal autojuhtide nägu ning automarke hinnates mõtlen, et oli mul jälle vaja nii ja naaviisi kirjutada? Ja otsustan, et aitab. Teen pausi. Ei kirjuta enam nii palju.
Aga siis keegi ütleb midagi vaimukat. Teeb midagi vaimustavat. Mingi pealtnäha täiesti süütu asi paneb hammasrattad tööle ja järgmisel hommikul kirjutan ma jälle viis postitust. Ja ma mõtlen, et okei, noh, juhtus, eks ole, kirjutasid, jälle, ära siis lihtsalt postita. Las need jäävad. Äkki ühel päeval saavad su mõtted otsa ja siis on sul hea meel, et vähemalt mingid ideed on jäänud ripakile ja lõpuni arendamata. Aga ei, ma ei saa. Sest osade postitustega on nii, et ma mingil hetkel mõtlen, et oh, nüüd on see õige hetk ja avastan, et info on juba täiesti aegunud. Ja siis on kaks varianti - kas kustutada kõik ja kirjutada täiesti uus postitus või julmalt kääridega kallale minna, mis tähendab, et esialgsest ideest ei jää tavaliselt eriti midagi alles.
Muidugi on see kõik minu isiklik draama, millest lugejal pole tõenäoliselt sooja ega külma.
Eriliselt ahvatlev oleks praegu enesehaletsuse laineharjal edasi surfata ja öelda, et keda üldse huvitab, mida ma siin kirjutan ja nii, aga ma juba tean, et see poleks tõsi. Kui loetakse, siis huvi on. Ja ma ju näen ka lugejate arvust, et mida rohkem ma kirjutan, seda rohkem loetakse. Ärge nüüd seda ka välja lugege, et ma kõrgel kaljuserval maniakaalselt öhe naerdes kisendan: I own your heart!
Ju ta selline harjumus on. Kui juba mingi lugu kõnetas, siis tekkis ilmselt huvi ka enama järele. Noh, eks need seebikad ju sarnasel põhimõttel toimivad. Lugeja tahab teada, et mis siis lõpuks minu ja naabrimehe vahel toimus. Kas see asi areneb edasi? Mis saab siis, kui naabrimees uue naise majja toob? Kas ma lähen armukadedusest hulluks ja hakkan selle aknaid väljaheidetega loopima? Või äkki hoopis naabrimees ärkab ühel hommikul ja mõistab, et ei suuda enam sekunditki minuta elada ning ilmub roos hambus mu ukse taha? Aga Nipernaadi, kui nii suur kirg oli, äkki tema hoopis ilmub uuesti kaadrisse? No ja ega see poiste isa ka on üks selline tegelane, kes kedagi külmaks ei jäta. Või vahetan ma orientatsiooni. Mis saab mu lastest? Töökohast? Õest? Emast? Ühesõnaga seebika materjali jagub. No ja kui selle jaoks on vaja vahel minu arvamust lugeda või mingit hala välja kannatada, so what, elab üle. Või mis, pole nii või?
Just see infoüleküllus ongi põhjus, miks ma tunnen, et pean kirjutama vähem. Ma olen ennast nii haavatavaks muutnud, et see on tõsiselt hirmuäratav. Ma ei otsi odavat kuulsust. Südamest, ei otsi. Aga sellest on vist raske aru saada, kui ma nii palju kirjutan ja ennast avan. Kõige hullem selle libeda teega on see, et just need postitused, mida kõige vähem avaldada tahaks/julgeks, on need, mis kõnetavad. Väheseid huvitab, millist šampooni ma Volli peal kasutan. Aga kui ma avan oma sisemaailma ja salajased mõtisklused, siis see läheb korda. Sest see on isiklik, varjatud, intiimne. Ja siis ma olengi seal, libeda tee otsa peal ja arutlen endamisi: kui ma kirjutan, siis peetakse mind hulluks, aga kui ma kirjutan, siis osad tunnevad ennast ära ja samastuvad. Ja kui samastuvad, siis see tähendab vähemalt kahte asja. Esiteks, võibolla ma polegi hull ja teiseks, vähemalt on meid rohkem.
Otsustasin, et hakkan vähem blogima. Tõsiselt. Noh, et juba läheb täiesti käest ära. Postitan siin kaks lugu päevas (seda palju ma kirjutan, ei hakka parem ütlemagi. Okei, 5. Olete nüüd rahul?) ja nagu, oleks mul siis midagi tarka öelda. Ei ole ju. Mingi jaur. Endal ka piinlik. Igal õhtul koju tiksudes ja kõrvalrajal autojuhtide nägu ning automarke hinnates mõtlen, et oli mul jälle vaja nii ja naaviisi kirjutada? Ja otsustan, et aitab. Teen pausi. Ei kirjuta enam nii palju.
Aga siis keegi ütleb midagi vaimukat. Teeb midagi vaimustavat. Mingi pealtnäha täiesti süütu asi paneb hammasrattad tööle ja järgmisel hommikul kirjutan ma jälle viis postitust. Ja ma mõtlen, et okei, noh, juhtus, eks ole, kirjutasid, jälle, ära siis lihtsalt postita. Las need jäävad. Äkki ühel päeval saavad su mõtted otsa ja siis on sul hea meel, et vähemalt mingid ideed on jäänud ripakile ja lõpuni arendamata. Aga ei, ma ei saa. Sest osade postitustega on nii, et ma mingil hetkel mõtlen, et oh, nüüd on see õige hetk ja avastan, et info on juba täiesti aegunud. Ja siis on kaks varianti - kas kustutada kõik ja kirjutada täiesti uus postitus või julmalt kääridega kallale minna, mis tähendab, et esialgsest ideest ei jää tavaliselt eriti midagi alles.
Muidugi on see kõik minu isiklik draama, millest lugejal pole tõenäoliselt sooja ega külma.
Eriliselt ahvatlev oleks praegu enesehaletsuse laineharjal edasi surfata ja öelda, et keda üldse huvitab, mida ma siin kirjutan ja nii, aga ma juba tean, et see poleks tõsi. Kui loetakse, siis huvi on. Ja ma ju näen ka lugejate arvust, et mida rohkem ma kirjutan, seda rohkem loetakse. Ärge nüüd seda ka välja lugege, et ma kõrgel kaljuserval maniakaalselt öhe naerdes kisendan: I own your heart!
Ju ta selline harjumus on. Kui juba mingi lugu kõnetas, siis tekkis ilmselt huvi ka enama järele. Noh, eks need seebikad ju sarnasel põhimõttel toimivad. Lugeja tahab teada, et mis siis lõpuks minu ja naabrimehe vahel toimus. Kas see asi areneb edasi? Mis saab siis, kui naabrimees uue naise majja toob? Kas ma lähen armukadedusest hulluks ja hakkan selle aknaid väljaheidetega loopima? Või äkki hoopis naabrimees ärkab ühel hommikul ja mõistab, et ei suuda enam sekunditki minuta elada ning ilmub roos hambus mu ukse taha? Aga Nipernaadi, kui nii suur kirg oli, äkki tema hoopis ilmub uuesti kaadrisse? No ja ega see poiste isa ka on üks selline tegelane, kes kedagi külmaks ei jäta. Või vahetan ma orientatsiooni. Mis saab mu lastest? Töökohast? Õest? Emast? Ühesõnaga seebika materjali jagub. No ja kui selle jaoks on vaja vahel minu arvamust lugeda või mingit hala välja kannatada, so what, elab üle. Või mis, pole nii või?
Just see infoüleküllus ongi põhjus, miks ma tunnen, et pean kirjutama vähem. Ma olen ennast nii haavatavaks muutnud, et see on tõsiselt hirmuäratav. Ma ei otsi odavat kuulsust. Südamest, ei otsi. Aga sellest on vist raske aru saada, kui ma nii palju kirjutan ja ennast avan. Kõige hullem selle libeda teega on see, et just need postitused, mida kõige vähem avaldada tahaks/julgeks, on need, mis kõnetavad. Väheseid huvitab, millist šampooni ma Volli peal kasutan. Aga kui ma avan oma sisemaailma ja salajased mõtisklused, siis see läheb korda. Sest see on isiklik, varjatud, intiimne. Ja siis ma olengi seal, libeda tee otsa peal ja arutlen endamisi: kui ma kirjutan, siis peetakse mind hulluks, aga kui ma kirjutan, siis osad tunnevad ennast ära ja samastuvad. Ja kui samastuvad, siis see tähendab vähemalt kahte asja. Esiteks, võibolla ma polegi hull ja teiseks, vähemalt on meid rohkem.
Kommentaarid
Postita kommentaar