Kust tulevad halvad lapsed?

Laps pole halb, tegu on halb - moodne suhtumine. Jah, ütleme, et laps tegi ulakust - lõhkus midagi, keeras mõne käki kokku, tegi pahandust - siis tõesti, liigne hukkamõist ning tänitamine demoraliseerib ja võib viia halva enesehinnangu ning igasuguste vahvate kompleksideni. Teisalt, kui tegu pole nii kahjutu, kui keegi selle tulemina kannatab? Kui laps varastab, patoloogiliselt luiskab, kiusab, õelutseb või põhjustab kehavigastusi, isegi surma, kas siis on ka laps ikkagi hea ja ainult tegu halb? Millal võib õigustatult väita, et tegemist on halva lapsega, inimesega? Kust jookseb piir?

Mina olen lapsena teinud pahandust. Mind on ka halvaks lapseks kutsutud, sageli ka siis, kui pahandust tegi keegi teine, aga mina olin seltskonnas vanim. Olen ka ülemäära karmilt karistatud saanud suhteliselt väikeste pisiasjade tõttu. Selle tagajärjel on minust kasvand endas kahtlev, madala enesehinnanguga ja lõpututes süümepiinades vaevlev täiskasvanu. Aga hea täiskasvanu, vastutustundlik, seadusekuulekas ja mitte halb.

Halbadest lastest olen ma kuulnud küll. Näinud filme ja isegi dokumentaallinastusi, lugenud lehest ja raamatutest. Ma arvan, et kui mulle jalutaks tänava peal mõni halb laps vastu, siis äkki ma isegi tunneks ära. Ehk on neil mingi eriline kõnnak või silmavaade.

Aga kust need halvad lapsed siis tulevad? Miks mõni laps on halb ja teine vähem halb ning kolmas lausa tubli?

Metsas vitsa valimas

Räägime geneetikast. Kui sul on head vanemad, siis järelikult oled ise ka kohe automaatselt hea? Eks eeldus selleks on. Lähtume ideest, et head vanemad on need, kellel on endal moraaliväärtused kenasti paigas. Nad on piisavalt haritud, et oma lapsi õigesti kasvatada. Neil on piisavalt materiaalseid vahendeid, et oma lastele võimaldada rikkaliku meelelahutust ning vabaaja veetmist. Neil on tugisüsteem, mis on oluline heade laste kasvamiseks. Kas nii?

Või siis keskkond. Head lapsed on head, sest nad seltsivad teiste heade lastega. Neil on tugev sõpruskond, kes toovad üksteises esile parimaid omadusi ja innustavad seadma kõrgeid ning üllaid sihte. Nad väärtustavad kõrget õpiedukust ja ei hulgu kahtlastes kangialustes. Ehk nii?

Viimased seitseteist aastat olen ma end ääretult ebamugavalt tundnud, kui on viidatud minule kui "heale emale". See pole olnud võlts tagasihoidlikus. Ma siiralt ei pea ennast heaks emaks. See milline ma emana olen, ei vasta sajaprotsendiliselt minu nägemusele heast emast. Lisaks, kui lapsed on väiksed, siis on lihtne olla hea ema. Teed lastele kolm korda päevas sooja toitu, viid neid liivakasti mängima ja paned puhtad riided selga. Seda, kas neist teismeea lõpuks ka head inimesed saavad, on sel perioodil lühinägelik hinnata. Siiski…

Viimastel kuudel olen hakanud ennast parema emana tundma. Pooled lastest on juba piisavalt suured, et võib juba mingeid hinnanguid anda. Ja kuigi igale emale on tema lapsed nagunii juba kõige armsamad ja tublimad, siis mainin ikkagi ära, et vaatamata minu suurtele puudujääkidele emana, pole vasikad päris aia taha läinud. Isegi mitte see kõige esimene. Nimelt küsiti esmasündinult, et kas ta oleks huvitatud ka kooli kõrvalt oma tööd Rimis jätkama, osaajaliselt. Ja kuigi ma olen enam kui teadlik suurest tööjõupuudusest teenindusvallas, siis midagi see ikkagi näitab karakteri kohta. Ma tahaks seda uskuda. Noh, et kui oleks laisk ja lohakas, siis vast ikka ei püütaks teda kümne küünega kinni hoida, ükskõik kui suur puudus neil töötajaist poleks. Vist. Ja mulle meeldib mõelda, et päris tühja koha pealt see ei tule, et ikkagi minu karvane käsi oli siin ka mängus, et ikkagi tubli inimene tuli.

Nii et mina ei tea kust tulevad halvad lapsed. Või head. Võibolla mõne jaoks hea on teisele halb ja vastupidi? Mõnele on hea juba see, kes naabrikassi põlema ei pane, teine nõuab rohkem ja kolmas ütleb, et see kassi süütamine mingi eriline kuritegu ka pole, lapsed ikka teevad ulakust….