Orbiidilt kadunud

Tähelepanelikumad märkasid, et mind mõni aeg polnud. Mõned armsad lausa uurisid, et kas kõik ikka korras. Ega mul head põhjendust polegi. Lihtsalt tundsin ühel hetkel, et blogi on kontrolli alt väljunud. Mul oli tol hetkel 700 avaldatud postitust ja seda näis väga palju. Kuna ma läksin parasjagu ka puhkusele, siis mõtlesin, et teen väikse pausi. Kirjutasin küll, avaldasin ka, aga seda kõike privaatselt. Pidevalt ju rõhutan, et ma pean blogi enda jaoks, oli tarvis tõestada, et see päriselt ka nii on ja et ma ainult klikke ning tähelepanu taga ei aja.

Esialgu oligi plaan vaid puhkuse ajaks paus teha. Aga nii mõnus oli, kui polnud hirmu avaliku lintšimise ees. Kuigi minu lugejad on nii armsad ja peaaegu üldse ei räägi must halvasti. Aga ikkagi, kui juba avalikult kirjutada, siis on alati kusagil kuklas teadmine, et mõni ikka kirtsutab nina ja mõistab hukka. Ning vahelduseks selle pärast mitte higistada oli üllatavalt vabastav. Ütleme nii, et kirjutasin edasi peaaegu sama tempoga kui varem, seega saingi endale tõestatud, et ikkagi siiralt kirjutan endale, mitte teistele.

Samal ajal vaatasin rahulikult üle ka kõik need seitsesada postitust, parandasin vigu, tegin muid korrektuure. Nimelt on mul pidevalt olnud hirm, et kui ma nii palju kirjutan ja samas ise üsna emotsionaalne olen, siis on üsna tõenäoline, et ma ühel hetkel hakkan endale vasturääkima. Tahtsin veenduda, et vähemalt siiani seda pole juhtunud. Lisaks olen aja jooksul päris mitu lähedast ette võtnud ja neid halastamatult lahanud. Soovisin ka selle aspekti üle vaadata ja näha kas ehk ma pole nende usaldust kuritarvitanud.

Mõnevõrra halvasti tundsin end küll, et päris ette hoiatamata ja järsult juhtme seinast tõmbasin. Teisalt mõtlesin, et kui ma oleksin hakanud sellest enne pikalt ja laialt heietama, siis oleks see vähemalt mulle endale tundunud võlts. Umbes nagu paljud teised blogijad on teinud, kes draama nimelt üles keeravad ja siis reaalselt suudavad vähem kui 24 tundi blogist eemal olla.

Seega, nagu ma juba ütlesin, mul polnud tegelikult mingit head põhjust kadumiseks. Ei toimunud mingeid suuri eraelulisi sündmuste arenguid. Ei diagnoositud mul ühtegi haigust. Ei langenud depressiooni. Lihtsalt tundsin vajadust privaatsuse järele. Olen vist ka maininud, aga ma olen ka muidu sotsiaalmeediast üsna eemal. Instagrammi konto kustutasin täiesti ära, Facebook on hetkel mitteaktiivne ja muid kontosid mul pole. Olen veidi rohkem kasutanud Goodreads äppi oma lugemiskogemuste talletamiseks, TripAdvisorit restoranide ja meelelahutuskohtade kirjeldamiseks, seega ma pole päriselt haihtunud, lihtsalt vaiksem.

Miks ma siis blogi uuesti avalikuks tegin? Noh, samal põhjusel miks privaatseks, tuli tunne. Ja järgnev võib nüüd häiriv olla, aga lugedes neid vanu lugusid, veendusin ma selles, et kunst peab kuuluma rahvale. Osad lood on ikka väga head. Sain päris mitu korda südamest naerda. Inimene ikka unustab. Selleks see blogi ju hea ongi, mälu eest.

*Pildistas Tatjana Siipan